Versailles' loss: Murakami/Versailles

Kuigi praeguseks on Versailles' lossi külastamise tippaeg juba ühel pool, ei ole pühapäev seal sugugi puhkepäev - saalides ringivaatamiseks tuleb pidada pidevat võitlust turismigruppide ja rohkete üksikkülastajatega. Ent kõige huvitavam episood leidis aset juba rongis, kui enne Versailles' peatusesse jõudmist neli ameeriklast kõrvalpingilt oma raadiosaatjaid testisid (1-2-3!), marsruudi lossini iPhone'i kaardilt üle vaatasid, et siis rongi peatudes üks neist esimesena välja tormata saaks, et piletid ruttu - enne kui olematud massid Versailles'd üle võtma lähevad - ära osta.

14. septembrist kuni 12. detsembrini (ja arvatavasti ka enne ja pärast seda) saab kunstihuvilised prantslased jagada kahte leeri: need, kelle arust jaapani kunstnik Takashi Murakami võib oma töid Versailles' lossis eksponeerida, ja need, kelle arust on selline tegu sobimatu püha paiga rüvetamine.

Versailles' ametlik põhjendus kaasaegsete kunstnike küllakutsumiseks on, minu arvates, täiesti loogiline: loss on läbi aegade (loe: siis kui veel kuningad seal hängisid) enda rüppe meelitanud parimaid loojaid ja tellinud töid osavaimatelt selle ajastu kunstnikelt. Nii jätkatakse Murakami ja teiste kaasaegsetega lihtsalt vana tava.

Takashi Murakami, kelle inspiratsiooni allikateks on manga ja kawaii (eesti k nunnu) kultuur, on selleks puhuks rea uusi kujusid on valmistanud, kuigi väljas on ka vanemaid teoseid. Tema kujud on paigutatud lossi saalidesse kõrvuti juba seal oleva kunstiga; uuema aja sünteetilised materjalid on kõrvuti vanema aja orgaaniliste materjalidega (kuigi Murakami kasutab ka väärismetalle); tekivad huvitavad kontrastid ja dialoogid eksponeeritava ja ümbritseva vahel. Ning lõppude-lõpuks ei ole Murakami mitte ainult kaasaegne kunstnik, vaid ka Jaapanist - kohtuvad ju Ida ja Lääs.

Ja muidugi lubab uute tööde eksponeerimine juba tuttavat lossi taasavastada ja teises valguses näha. Murakami, kelle arvates on Versailles' loss jaapanlaste jaoks üks Lääne ajaloo suurimaid sümboleid, ütleb oma näituse rolli kohta lossi kontekstis: "Mina olen Chesteri kass, kes Alice'it Imedemaal vastu võtab ning temaga lobiseb samal ajal kui tema lossis jalutab. Rõõmsa naeratusega kutsun ma teid kõiki avastama Versailles' imedemaad."

Tõepoolest Murakami tööd, mida reeglina leidub igas saalis ainult üks, sulanduvad lossi seinte kirjususse ent siis jälle ilmuvad sealt äkitselt välja, tükati. Minu meelest oli see väga-väga huvitav näitus, mis demonstreeris, et plastmass ja marmor ei ole sugugi paratamatus vastuolus.


Järgnevalt tööd nende esinemise järjekorras, kui näitus õiges suunas läbi käia: (1) Tongari-Kun; (2) Oval Buddha Silver [Hõbedane ovaalne Buddha]; (3) Kaikai & Kiki; (4) Pom & Me [Pom & mina?]; (5) ja (6) Jellyfish Eyes [Millimallika silmad] - Saki, Tatsuya, Max & Shimon; (7) Kinoko Isu; (8) Yume Lion (The Dream Lion) [Unelõvi]; (9) Miss ko2 [Preili ko2]; (10) ja (11) Flower Matango [Lille matango]; (12) Superflat Flowers [Ülilamedad lilled]; (13) The Simple Things [Lihtsad asjad]; (14) ja (15) J eest ja tagant; (16) The Emperor's New Clothes [Keisri uued rõivad]; (17) Open Your Hands Wide [Aja oma käed laiali]; (18) Kawaii - Vacances (Summer Vacation in the Kingdom of the Golden) [Kawaii - puhkus (Suvepuhkus kuldses kuningriigis)]; (19) Peakirjata ehk vaip; (20) ja (21) Six ♥ Princess [Kuue ♥ printsess] ehk kaadrid multifilmist, kus lauldi ja tantsiti. Ning viimaks (22) Oval Buddha [Ovaalne Buddha], mille lähemalt pildistamiseks mul akut ei jätkunud, aga võin öelda nii palju, et teiselt poolt oli ta teist nägu.

Kuidas Louise Honoré'l külas käis

Kui Honoré de Balzac (1799-1850) elas ja raamatuid kirjutas, siis pesitses ta Pariisi 16. arrondissement'is aadressil 47, rue Rayounard. Nüüd ta ei ela enam ammu, aga ta korter on huvilistele vaatamiseks avatud ja kannab nime Maison de Balzac. Aga mind ei viinud teise linna otsa mitte vastupandamatu soov Balzac'i kodu näha, vaid samades ruumides üles pandud näitus Louise Bourgeois: Moi, Eugénie Grandet... [Mina, Eugénie Grandet...], mis jääb huvilistele avatuks 6. veebruarini 2011.

Louise Bourgeois' (1911-2010) tööd sellel näitusel pärinevad aastatest 2008-2009. Tegemist on segatehnikas joonistuste või erinevaid käsitöövõtteid kasutades valminud piltidega, mis on inspireeritud Balzac'i romaanist Eugénie Grandet (1833). Ometi jääb näitus Bourgeois'le omaselt autobiograafiliseks, sest Eugénie Grandet' on tegelane, kellega Bourgeois' ennast elu erinevatel etappidel ikka ja jälle samastab. Ta ütleb: "Quand je suis pessimiste, je m'identifie, je pense que mon sort a été en grande partie le sort d'Eugénie Grandet. /.../ Je ne veux pas dire que l'identification soit totale, je dis que l'identification est partielle et momentanée. N'empêche qu'elle revient tout le temps, parce qu'elle fait partie du tissu de ma vie."
[Kui ma olen pessimistlik, siis ma samastan ennast, ma arvan, et mulle sai suuresti osaks see, mis Eugénie Grandet'legi. Ma ei taha öelda, et samastamine on täielik, vaid et see on osaline ja hetkeline. Mis ei takista selle pidevat kordumist, sest ta on osa minu elu kangast.]

Sarnaselt Balzac'i romaani nimitegelasega, takistas Bourgeois'd tema arvates enda võimete realiseerimisel just isafiguur, kuid erinevalt Eugénie'st, oli temas piisavalt jõudu, et oma pere luua. Nii on ka siin, nagu Bourgeois' puhul sageli, saab läbielatud ja -kogetud traumast kunst: "Mon travail est une succession d'exorcismes. Cela touche à la motivation même de mon travail. Chaque matin alors que je me mets au travail, j'exorcise un traumatisme - le mot n'est pas trop fort. Mais ce n'est pas là un sujet de conversation, c'est quelque chose qu'on réalise. /.../ Lorsque je regarde mon travail je me dis: Louise, tu as transformé un traumatisme en quelque chose de très humain, très heureux. Je ne me plains pas. Je le transforme en sens de l'humour." (Louise Bourgeois, 1993)
[Minu töö moodustab rida eksortsime. See lausa motiveerib minu tööd. Igal hommikul, kui ma tööle asun, ajan ma endast välja ühe trauma - see sõna ei ole liiga tugev. Kuid see ei ole vestluse teema, vaid miski, mida me teeme. Kui ma enda tööd vaatan, ma ütlen endale: Louise, sa oled muutnud ühe trauma millekski väga inimlikuks, väga õnnelikuks. Ma ei kurda. Ma muudan selle huumorimeeleks.]

Aga enne kui näituse juurde asuda, mõned pildid maja Balzac'i osast: (1) Balzac'i maja väljaspoolt: maja asus tänavakõrgusest madalamal ja uksest sisse minnes ollakse tegelikult teisel korrusel; (2) Balzac'i kirjutuslaud käsikirjanäidetega (romaani Modeste Mignon (1844) parandatud käsikiri), tool ja büst; (3) Klaaskastis on Balzac'i pea lõpilik kipsetüüd, mille autoriks Auguste Rodin (1840-1917) ja peegeldusel teised katsetused Balzac'i kuju vormida; (4) Et vanadel headel aegadel romaanides ka illustratsioonid olid, sai terve tuba muuseumis täidetud Inimliku komöödia tegelastega, täpsemini plaatidega, millele tegelased graveeritud olid ja millega teksti kõrvale pilte trükiti. Väga muljetavaldav kollektsioon, kus muuhulgas hängis ka Jeesus ise.

Ja nüüd kunstisaali, kunstisaali: (1) sujuvama ülemineku nimel vaade ühele toale, mille tagumisel seinal on näha ka Balzac'i büst ja klaasi taga mõned isiklikud esmed; (2) seinal on Bourgeois' Eugénie Grandet (2009), guaššvärv paberil; (3) mille vastasseinal on My Inner Life (#3): Eugénie Grandet (2008) [Minu siseelu], ofort, guašš, akvarell ja pliiats paberil.

Järgmises ruumis oli kolm kuivnõela tikitud köögirätikutel, millest siin on näha (1) Faith Hope Charity (2009) [Usk Lootus Ligimesearmastus], detail (2) ühest kahest Eugénie Grandet'st (2008) selles toas ning (3) fragment suureformaadilisest segatehnikas valminud tööst The Smell of Eucalyptus (Ode to Eugénie Grandet) (2007) [Eukalüpti lõhn (Ood Eugénie Grandet'le].

Trepist alla laskudes võis esimeselt korruselt leida, nende samade Balzac'i büstidega ühest ruumist, suure ja sünge töö, mis kandis taas pealkirja My Inner Life (2008) [Minu siseelu], aga seekord numbrit 5; kasutatud oli oforti, guašši, akvarelli paberil, mida täiendasid teksti tikitud kangaruudud. Olgu siinkohal siis ära toodud tervik (1) ja detail (2). ning kangaruutudel seisvate tekstide tõlkekäkerdis (ülalt alla): Mu emal oli õigus. Kannatada ja surra. / Oh! ema, ma lämbun. Ma ei ole kunagi niimoodi kannatanud/ MA EI OLE TEMA JAOKS PIISAVALT ILUS/ MA OLEN LIIGA KOLE, TA EI PÖÖRA MULLE TÄHELEPANU/ Mida ta minust arvama hakkab? Ta hakkab uskuma, et ma armastan teda. Kõrvalruumis oli aga sootuks helgem (vähemalt esmamuljena): seina mööda jooksis sari raamitud tikandeid, mida täiendasid nööbid, nööpnõelad, kunstlilled jne ehk taaskord (3) Eugénie Grandet (2009), erinevad tehnikad. Käsitöö oma valus ja ilus.

Bourgeois' enda tööde kõrval leidus ka kaks tööd temast endast teiste kunstnike pilgu läbi: (1) Balzac'i kirjutamiskambris oli maheda valguse all vaatamiseks Alex Van Gelder'i portreefoto Mumbling Beauty (2009) [Pomisev kaunitar], millel väikse vanainimese nahas Bourgeois' hoiab käes oma mänguasja (soovitan vaadata ka kogu tema Bourgeois' seeriat); (2) ja (3) on kaadrid juba süütus tikandite ruumis kuulda olnud Brigitte Cornand'i lühifilmist Louise Bourgeois: mes expressions consacrées (2010) [Louise Bourgeois: minu pühendatud väljendused]. See oli üks väga armas portreefilm, kus Bourgeois salmikesi luges, guaššidega joonistas ja muidu täiesti ohutu välja nägi.

Nõukogude nostalgia 20ndas arrondissement'is: Kommunalka ja Françoise Huguier

Eelmisel laupäeval olin ma oluliselt tublim kui sellel ja hoolimata ülihalvast ilmast, mis seisnes ebamäärases igas suunas sadavas vihmas ja vihisevas tuulekeses, vedasin ennast 30minutilise jalutuskäigu kaugusele oma kodust, et vaadata Pavillion Carré de Baudouin'is dokumentaalfilmi ühiskorterielust Sankt-Peterburgis nähtuna prantslase silme läbi. Nimelt on november Prantsusmaal dokumentaalfilmide kuu (ja nagu selgus ka fotograafia kuu) ning selle raames näidatakse erinevates asutustes dokumentaalfilme, millest mõned tasulised, mõned tasuta. Väga tore ettevõtmine - olen veel näinud filmi mustanahaliste küsimusest Prantsuse ajaloo perspektiivis ja väikest ülevaadet Prantsuse pungiloost; ja muidugi avastanud erinevaid raamatukogusid erinevates linnaosades.

Aga tagasi asja juurde: et film hakkas pool tundi hiljem, kui minu märkmikus kirjas seisis ja ma niigi, suutmatusest ette ennusatada jala punktist A punkti B jõudmiseks kuluvat aega, varem kohale jõudsin, soovitas valvelauatädike mul lahkelt fotonäitust vaadata. Näituse autoriks oli sama naisterahvas, kelle dokumentaali näitama hakati - Françoise Huguier - ja tegelikult olid fotod filmi eellooks. Huguier näol on tegemist dokumentaalfotograafiga, kes tegutseb juba 70.ndate keskpaigast ja on pildistanud nii erinevates maailma paikades nagu Aafrika, Siber, Jaapan, Venemaa ja India. 2000.-2007. aastatel veetis ta iga aasta 2 kuud Peterburi ühiskorterites ehk kommunalkades. Sellest NSV Liidu jäänukist sai tema käe all fotodeseeria ja film tabava pealkirjaga Kommunalka, fotod on ilmunud ka raamatuna ja film käinud Cannes'i filmifestivalil ning ta sai naisautorite filmide festivalil Créteil's Anna Politkovskaia preemia.

Näitus oli paigutatud nelja ruumi kahel korrusel: esimeses kahes saalis olid olmefotod, kus alati inimesi kohal ei olnudki - ühisköögi pesulappidest ja seepidest ülekoormatud kraanikausid, ämbrid ja sinised radikad, hügieeninõuetele vastanduvad vannitoad jne; ühes ülakorruse saalis oli fotoseeria ühiskorteri naisperest mustades kleitides ja teises lihtsalt elanikke portreteerivad fotod ning mustades kleitides naiste eelmänguna väikesed kurjad tüdrukud uhketes peokleitides uhked lehvid peas. Lisaks olid selles viimases ruumis ka klaasvitriinid nõukogude esemetega: meile kõigile tuttavate postkaartide ja ümbrikega, mänguasjadega ja venekeelsete lasteraamatutega, papist paberossikarpidega ja ordenitega. Viimaseks näituse komponendiks olid tekstikatked Vene autorite teostest, kus sõnastati Nõukogude elu või ühiskorteri elu.

Järgnevalt väike üldmuljeseeria: (1) eluolu esimeses ruumis; (2) mustad kleidi ülakorrusel; (3) lehvidega tüdrukud kõrvalsaalis; (4) eelmise tagumise seina foto ja (5) selle kõrval asetsev tekst pornograafia võimatusest marksismis. Ja lõpetuseks väike slaidisõu fotodest ehk raamatureklaam.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et lisaks heale filmile, mida iseloomustas väga fotolik esteetika ja ülim tundlikkus portreteeritavate suhtes, sain osa ka üllatavalt huvitavast näitusest, mis paraku ka pisut muigama pani, sest minu pilk vaevalt prantslase oma on... Ja mänguasjad klaasi all ei tekitanud üldse kummastust, vaid tõid kaasa äratundmisrõõmu.

Louvre kutsub külla Patrice Chéreau

Louvre'is on lisaks inimvõimete piire ületavale püsikollektsioonile ka ajutisi näitusi. 4. novembrist 2010 kuni 31. jaanuarini 2011 on neil külas Patrice Chéreau, tuntud prantsuse ooperi- ja teatrilavastaja ning filmimees. Louvre'i mitte-traditsioonilisematele külastajatele (loe: neile, kes lootusetu pilguga kaart käes ühe teatud naeratava daami poole ei jookse) on Chéreau käe all valminud terve programm, mis koosneb kolmest osast: Näod ja Kehad, Piltide taga ja Skopofiilia.

Esimene osa - Näod ja Kehad - on Chéreau poolt Louvre'i, Pompidou keskuse ja Orsay muuseumi kollektsioonide varal kokku pandud näitus, kuhu on koondatud teda isiklikul tasandil puudutavad ja inspireerivad tööd. Huvitavamaks kui muidu tegi selle valiku piltide paigutus seintel: tahtlikult olid kõrvuti asetatud tööd, mis muidu muuseumis kunagi üksteisega kokku ei puutuks ja nende vahel tekkis täiesti põhjendatud dialoog.

Need kaks tööd asetsesid kõrvuti: Aline Chassériau portree (1835), mille autoriks on Théodore Chassériau, ja Siobhan in my Tub [Siobhan minu vannis] (1992) Nan Goldin'ilt. Lihtsalt vaadake silma nendele naistele!

Ja nendest töödest esimene asetses teise kohal (oleks lausa vaja tabureti otsa ronida, et seda esimest paremini silmitseda): Philippe de Champagne Le Christ couché sur son linceul [Kristus surilinal] (17. sajandi keskpaik) ja Picasso L'Etreinte [Embus] (1903).

Rembrandt Van Rijn Bethsabée au bain tenant la lettre de David [Batseba vannis kirjaga Taavetilt] (1654). Tegemist on piiblilooga nagu Susannagi puhul, aga ühendavaks elemendiks on tõesti ainult vanniskäik.

Marie-Guillemine Benoist' Portrait d'une femme noire [Ühe mustanahalise naise portree] (18. sajandi lõpp, 19. algus), mida saadavad Susan Sontag'i sõnad: Le tableau parlait une langue inconnue, mail il la parlait clairement. [Pilt rääkis tundmatut keelt, aga ta rääkis seda selgesti]

Luca Giordano' Philosophe aux lunettes [Prillidega filosoof] (u. 1660) detail. Tegelikult moodustas see ja teinegi Giordano maal koos ühe kolmandaga mõnusa triptühhoni.

Nan Goldin'i Mother Laughin [Naerev ema] (1992), milles, kui järgmisi postitusi antitsipeerida, on midagi väga luiisburžuaalikku.

Kõrvuti asetsesid ka kaks järgnevat tööd: Nan Goldin'i David in Bed, Leipzig, Germany [David voodis, Leipzig, Saksamaa] (1992) ja Francesco del Cairo' Saint-Sébastien soigné par sainte Irène [Püha Sebastian, keda ravib püha Ireene] (17. sajand).

Francis Bacon'i mõnusalt kummastav Michel Leiris'i portree (1976) minu enda häiriva peegeldusega.

Teine osa, pealkirjaga Piltide taga hõlmas Chéreau enda visandeid erinevatest lavastustest, tema isa joonistusi, ajaleheväljalõikeid Chéreau'd mõjutanud pressifotodega ja võimalike dekoratsioonide joonistusi. Seega oli selle näitusesaali sisu sammuke edasi eelmisest - välisest inspiratsioonist liiguti nüüd isiklikumasse sfääri ja jõuti otsapidi ka esimeste väljunditeni.
Kaks esimest fotot kujutavad Richard Peduzzi lavakujundusprojekte (1986) Bernard-Marie Koltès'i näidendi Läänekallas (Quai Ouest, 1985) Patrice Chéreau lavastuses. Pärast seda kui Chéreau Peduzzi'ga koostööd tegema hakkas, ta ise enam lavakujundusi ei joonistanud, sest teine tegi seda temast paremini ja nii nagu ta tahtis. Ja viimane on detail Chéreau isa joonistusest, mis kuulub Pitié-Salpêtrière seeriasse, mäletamist mööda 70.ndatest.

Kolmas osa - Skopofiilia - kujutas endast slaidisõud, mille oli Chéreau soovil kokku pannud Nan Goldin (huvitav, kas siit võiks järeldada, et tegu on ühe tema lemmikuga?). Pildivideo valmistas ette fotodega täidetud seinapaar, mille esimene pool oli kaetud põhiliselt variatsioonidega Louvre'i staarist Mona Lisa'st ja teine Nan Goldin'i enda fotode postkaardisuuruste variantidega. Rõhk oli kordusel ja rütmil. Saalis aga sai vaadata umbes poole tunni pikkust videot, mille Goldin oli kokku pannud nii kehadest ja nägudest tema enda fotodel kui ka fotodest, mis ta Louvre'is ringi käies sealsetest kehadest ja nägudest teinud oli. Kõike seda saatis väga sobiv muusika ja tekst. Pika ja segase postituse lõpetuseks pakungi midagi veel segasemat ja küllap liiga pikka: Nan Goldin'i video Scopophilia udune katkend. Kui mitte millegi muu, siis teksti pärast.