"Vorm järgib fiktsiooni" ehk Üldine Idee

Haute Culture: General Idea - Une retrospective, 1969-1994 (eesti k Kõrgkultuur: Üldine Idee - retrospektiiv, 1969-1994)

Kui ma metroos ja tänaval neid plakateid paljunemas märkasin, ei osanud ma hetkekski arvata, et sellele näitusele satun - ja, mis veel hullem, et see mulle ka meeldib. Kolm meest koledas koloriidis ja kahtlased karvamütsid peas ei ole just see pilt, mis mulle esimesena kunstinäitusega assotseerub. Tegelikult läksin ma lihtsalt Moodsa Kunsti Muuseumisse, sest see oli tasuta ja avatud see päev ja seni külastamata. Et aga ajutise väljapaneku pilet röövimisena ei tundunud, otsustasin selle ka üle vaadata - ostsin põrsa kotis ja kotist ronisid välja need kolm puudel-meest Kanadast.

Asjast lähemalt: General Idea on Kanada kunstirühimitus, mille 1969. aastal asutasid Torontos AA Bronson (parempoolne puudel; soovitan vaadata linki tema nime all), Felix Partz (vasakpoolne puudel) ja Jorge Zontal (keskmine puudel). Viimased kaks surid 1994. aastal AIDSi ja sellega lõppes ka ühingu tegevus. Kolmikuna tegutsemise eesmärgiks oli "vabaneda individuaalse geniaalsuse türanniast" - soov, mis väljendub ka võimalikult üldises nimevalikus. Nagu ütleb infoleht, seavad nad oma töödes pidevalt kahtluse alla teose päritolu, kunstniku müüdi. Tihti on nende tööd nn päris kunsti parodeerivad, mängitakse erinevate kujutistega ja nende levitamise võtetega. Olulisel kohal on ka meedia ja selle tähtsus kunsti levitamisel. Näituse avaseinal seisab nende lause: "The current reality wasn't sufficient for us, or we didn't feel we belonged; so we had to create our own world, which was a kind of parody, an imperfect simulacrum of a perfect world." [Olemasolev reaalsus ei olnud meie jaoks piisav, me ei tundunud, et me sinna kuulume; me pidime looma enda maailma, mis oli omamoodi paroodia, ebatäiuslik simulaakrum täiuslikust maailmast]

Ma arvan, et tegemist oli ühe lõbusama näitusega, mis ma üle tüki aja näinud olin, sest neil kolmel õnnestus oma tegevusega meediale ja publikule paras ninanips anda. Näitust vaadates tuli paratamatult ja pidevalt pähe pilt sellest, kuidas need kolm isekeskis itsitasid samal ajal kui terve maailm neid tõsiselt võtta üritas.

Kuigi nad alustasid nö igavate asjadega nagu näiteks mail art (eesti k postikunst), siis õige ruttu said need kolm tüüpi väga hästi pihta meedia toimimismehhanismidele ja manipuleerisid meediaga; nad ise olid enda mediatiseerijad ja alati vähemalt ühe sammu võrra ajakirjandusest ees. Millest iganes press ja kriitikud võiks kinni hakata, nad juba mängisid sellega ise. Oma videotes räägivad nad pidevalt samu lauseid kasutades, akadeemilise kõnepruugi keerukust imiteerides, pikalt ja pidevalt oma kuntstilistest taotlustest ja arusaamadest. Tõsise maneeri kontrastiks on selle sisust tühjendamine läbi korduse.

Üldiselt võiks nende tööd jagada kahte suurde rühma: need, milles kasutatakse juba olemasolevaid kujutisi enda eesmärkidel, ja need, milles luuakse ise kujutisi, mida seejärel pidevalt erinevates konfiguratsioonides taastoodetakse. Viimastels kujutisteks olid näiteks puudel, kokteilid, vapid, külluse sarv, hiljem ka viited AIDSile. Tihti need kaks rühma ka kombineeruvad.

(See on ainuke pilt näituselt, sest saalides ei olnud pildistamine enam lubatud: aga näha on vapid puudlitega. See lause on ka diskleimer, et ülejäänud pildid pärinevad mujalt Internetiavarustest v.a. esimene, plakatipilt.)

Esimesse gruppi võiks sobituda näiteks näitusel näha olnud jäljed nende 1984. aasta performance'ist XXX blue, mille käigus kõik kolm kunstnikku puudlitopistega Yves Klein'i sinisega suured X-tähe kujutised paberile võõpasid. Selle vildaka hommage'i inspiratsiooni allikaks oli Yves Klein'i performance Paolo Cavara 1962. aasta filmis Mondo Cane. X tähisab üheaegselt nii mürki, suudlust, allkirja kui ka märklauda.


















Puudel aga, nagu ülal mainitud, on üks rühmituse meeliskujund. Puudel on "juuksuri väike sõber" ja juuksur on meessoost ja talle meeldivad mehed. Selles koerakeses väljendub "meeldida tahtmise instinkt", see on gei-kujutis ja inspiratsioonielement, mis rohkem või vähem stiliseeritult läbib kõiki arenguid. Eriti huvitava vormi võtab see seksuaalsuse küsimustega tegelevas töödeseerias Mondo Cane Kama Sutra, kus on vaatluse all kolmiku võimalikud kombinatsioonid. Üldiselt olid nad sooküsimustes toredasti anti-patriarhaalsed ja mehise mehe kuju leidis väga humoorikat kujutamist.

Samasse tuttava kujutise uue tähendusega täitmise repertuaari lülitub ka näiteks kaasaegset piimajoomise populariseerimise plakatit parodeeriv töö Nazi Milk (1979), mille eesmärgiks oli tarbimise diktatuuri kriitika. Ka sellise süütu (sotsiaalse) reklaami taga on tegelikult mingisugune ideoloogia, kellelegi on vaja, et me piima jooksime, sest kellelegi on oluline meie füüsiline tervis. Blond Hitleri-vuntsidega poiss on muidugi ka kummardus Marcel Duchamp'le ja tema Mona Lisa reproduktsioonile L.H.O.O.Q (1919).

Ja muidugi jäljendab olemasolevat ka nende ajakiri FILE (1972 - 1989, 26 numbrit), mille logo sarnaneb kahtlaselt ajakirja LIFE omale. Selles ajakirjas kirjutavad nad peamiselt endast ja enda kunstist, tegemist on omamoodi manifestiga. Siin tutvustatakse ka Miss General Idea't (eesti k Miss Üldine Idee), kelle tõeline isiksus lubatakse avaldada alles 1984. aastal, aga kelle valimise konkrusse korraldatakse juba 1970. ja 1971. aastal. Tegemist on Vilburi*-laadse fiktsionaalse tegelasega, kes on edaspidi nende muusaks. Iludusvõistlus sarnaneb nende käsitluses aga kunstniku loomeprotsessile, kunstiteose loomis- ja esitlemisprotsessile. Lõpliku avalikustamist oodates pannakse Miss General Idea tükkidest kokku: tal on oma parukas, king, kinnas, kleit… Olulisel kohal on glamuur, mis on ka puudli ja Miss General Idea ühiseks nimetajaks. Glamuur on ülim tunnustus kunstnikule, kunst peab olema glamuurne st näivus peab olema ahvatlev. Parafraseerides Andy Warhol'i ütlevad need kolm: "In the future, everyone will be an extra for fifteen minutes." ["Tulevikus on igaüks statist viieteistkümneks minutiks.]

Massitoodangu elementidest puudutatakse ka suveniiritööstust, kitši tootmist, mida rahvas liiga kalli ja kättesaamatu kunsti aseainena tarbib. Näiteks toodavad nad terve seeria lõbusaid ja sümpaatseid postkaarte, millel on kujutatud nende töid ja panevad need näitusesaali vaateaknale välja. Aga mitte müügiks, vaid ikka õrritamiseks, sest postkaart on üksnes "keskpärane mälestus tähtsast hetkest". Muidugi tahavad paljud neid postkaarte osta. Pean tunnistama, et postkaarte dollarikujutise kujulisel letil klaasi taga nähes, tegin isegi endale mõttes märkuse, et välja minnes tuleb kindlasti muuseumi poest läbi hüpata ja ka mõni postkaart soetada. Pärast kõrvaloleva informatsiooni lugemist läks tahtmine üle ja tundsin ennast rumalana ehk siis igati asjakohaselt.

Et kaks kolmest AIDSi surid, haigusesse, mis nende tegutsemise ajal alles olemas olevaks ja nähtavaks sai, siis käsitles rühmituse hilisem kunst (alates 1987. aastast) just seda teemat. Oma AIDSi plakateid, mille eeskujuks oli Robert Indiana kuulus LOVE (1964). Tänapäeval moodsate graffitikunstnike kombel kleepidis ka nemad oma plakatit igale poole - näitusel oli sellest "tänavate nakatamisest" näha fotodokumentatsioon. Ka oli üks ruum täidetud AIDS-i tapeediga, millel rippusid erinevates värvikombinatsioonides sama kujutisega maalid. Aga Indiana ei olnud nende viiruse ainuke ohver: Infected Mondrian (1994) on variatsioon Piet Mondrian'i maalist, mille kollane ruut on asendatud rohelisega; asi on seda hullem, et see kunstnik rohelist värvi kunagi ei kasutanud, sest see oli tema arust loodusele liiga lähedane. (Näitusel oli üleval #6, aga vaadata saab näiteks #10 siin ja muidu siin.)

Eriti vahva oli minu arvates see, et General Idea'l õnnestus luua teatud suletud süsteemi efekt: esiteks nad kirjeldasid ja tõlgendasid ennast pidevalt ise oma tegevuse käigus, viies asja nii kaugele, et nende kunst oligi enesekirjeldamine ja enese pidev reprodutseerimine ja stiliseering ilma originaalita (mõeldes missile, keda polnudki); teiseks neil õnnestus ennast distantsilt vaadeldavaks objektiks muuta. Terve saal retrospektiivis oli täidetud nende arheoloogilise seeriaga, mis põhines Miss General Idea 1984 paviljoni väljakaevamise leidude eksponeerimisel. Ka siin kordusid juba tuttavad kujundid: paviljoni seinu kaunistanud freskode säilinud kildudelt vaatasid vastu puudlid ja küllusesarved. Üles olid riputatud ka katsed paviljoni plaani joonistada, fotod väljakaevamisplatsilt jne. Sünkroonilisele kirjeldusele lisandus ka diakrooniline - nende kunst sai ka tulevikust vaadeldud, nad paigutasid ennast ise ajalukku.

Aga lõpetuseks video pealkirjaga Shut The Fuck Up, ehk kui enam midagi öelda pole, siis tasub vait jääda.

* Vilbur (ka Wilbur) - lahe punkar poiss, kelle me Anastasiaga keskkooli kümnendas klassis välja mõtlesime kui viimase pinginaaber haige oli. Kui nimetatud pinginaaber tagasi kooli tuli, ei lubanud me tal tema kohale tagasi istuda, sest nüüd istus seal Vilbur. Meie juttu jäädi uskuma. Hiljem läks Vilbur reisima Euroopasse, pidime temaga kohtuma Saksamaal Berliinis Alexanderplatzil, aga antud kohtumine ei leidnud meist sõltumatutel asjaoludel kunagi aset. Aeg-ajalt ta siiski kirjutab. Vilburi arvatav perekonnanimi (võimalik, et lihtsalt hüüdnimi) oli Nilbur. Vilburil oli ka õde, kelle nimi mul hetkel ei meenu.

Pariisi linna Moodsa Kunsti Muuseumi kogu ja Murtud manifestid

Juba üle nädala tagasi, päikselisel, aga kargel neljapäeval, käisin lõpuks ära Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis (Musée d'Art moderne de la Ville de Paris), mis asub peegelpildis Palais de Tokyo'st, sama hoone idatiivas. Et muuseum kuulub linnale, saab püsikollektsiooni tasuta vaadata igaüks, olenemata vanusest, rahvusest või mõnest muust grupikuuluvusest; ajutised väljapanekud ehk näitused on muidugi tasulised, aga õnneks mitte üle mõistuse kallid. Minu külastuse ajal oli osa saale remondis, seega kogu kogu ma ei näinud. Aga enne kui ma sellest kõigest lähemalt pajatama hakkan, väike vahepeatus ühel majas hästipeidetud näitusel, mis mulle väga meeldis.

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Kirsina tordil oli ühes keldrisaalis võimalik näha ka türgi kunstniku Inci Eviner'i väljapanekut "Broken Manifestos" (eesti k Murtud manifestid, üleval 14. jaanuar - 3. aprill), mis koosnes kolmest videoinstallatsioonist. Seda näitust pildistada ei tohtinud, aga mul õnnestus salaja üks foto napsata küll, sest muuseumivalvurid ajasid teises saalis kõva häälega juttu (teemaks oli pensionile minek ja muidugi ka pensioni suurus) ja ma olin pimedas üksi. Muidugi ei ole video pildistamiseks just kõige sobivam materjal ja pildilt saab vaevu aimu, milles asja võlu oli. Sellepärast soovitan vaadata tema koduleheküljel olevaid klippe teistest videotöödest, mis sama isikupärased on.

Infolehe kohaselt mängib Inci Eviner, kes 2010. aasta augustist kunstiprogrammi raames Prantsusmaal resideerub, märkide, stereotüüpide, ristumiste ja vastandumistega. Tema vahenditeks on nii pintsel kui ka video. Pintsliga tehtud töödest oligi näituse esimeses saalis võimalik näha kahte hiina tindiga tehtud joonistustega kaetud seina. Lakoonilised ühe joone ja musta pinna joonistused olid inspireeritud pressifotodest, millel leiduvatest figuuridest olid saanud hübriid-olendid, kes küll võisid algselt olla inimesed, kuid kellel nüüd puudus või oli lisandunud mõni kehaosa või muu element, mis tavaliselt inimese juurde ei kuulu. Mõlemile seinale oli suunatud ka paberilehesuurused videoprojektsioonid, kus need samad figuurid alles tekkisid. Inci Eviner'i joonistusstiilist annab aimu see video, kus kunstnik lingua franca's ehk inglise keeles ka oma eesmärkidest ja tööprotsessist räägib:

Need joonistused olid ettevalmistuseks kahe ülejäänud saali videoinstallatsioonidele, kus paljundati neid samu hübriide pisikeste liikuvate inimeste abil. Esimeses saalis sulasid kokku kolm tervet seina katvat videot. See seeria andis ka näitusele oma nime Broken Manifestos. Video alguses oli sein must, siis tekkisid ja paljunesid sellel väiksed olendid, kes videot saatva võimsa ja loitsimislaadse muusika taktis liikuma hakkasid.

Teises saalis oli väiksem, aga samadel põhimõtetel konstrueeritud video pealkirjaga Parlamento (eesti k Parlament). Siin ei tekkinud ja liikunud kehad enam mustal taustal, vaid Strasbourg'is asuva Euroopa Parlamendi hoone lihtsustatud läbilõikel. Türgi kunstnikuna end kultuuriliselt Euroopa Liitu kaasatuna ja poliitiliselt kõrvale jäätuna tundes, käsitles Inci Eviner selles töös Euroopa kultuurilist ühtsust. Hoone oli nagu nukumaja, mille tubades tammusid edasi-tagasi murelikud pintsaklipslased ja mille alumistel korrustel ja keldrites elati sado-masohhistlikes stseenides välja allasurutud ihasid. Sellest mul pilti teha ei õnnestunud, aga selle toimimispõhimõttest aimu saamiseks võib vaadata alljärgnevat videot, kus kunstnik räägib kuidas sündis video Harem (2009; eesti k Haarem) ja kus videot ennast ka pisut näidatakse:

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Nüüd siis igavama osa juurde ehk lühike, subjektiivne ja halvasti informeeritud ülevaade püsikogu lemmikutest ja mitte-nii-lemmikutest.

Üldiselt olin ma selle 1961. aastal asutatud muuseumi kollektsioonis natuke pettunud, ühelt poolt sellepärast, et lahedamad saalid olid kindlasti remondis, teiselt poolt sellepärast, et mul polnud kubismituju. Aga see selleks, asugem asja kallale.

Mulle meeldisid II Maailmasõja järgse Ameerika fotograafid, kes avastasid, et võib kõike pildistada ja asusid eriti hoogsalt pildistama noorte kultuuri (ing k youth culture): näituseks Robert Frank'i seeria Ameeriklased (1958), mis ka raamatukaante vahel on, näited fotodel (1) ja (2); või hoopis vastasseina vallutanud Diane Arbus, kellelt näite nimega (3) A young man in curlers at home on West 20th Street NYC (1966; eesti k Lokirullidega noor mees oma kodus West 20. tänaval New York'is). Mõnus oli huviobjektide mitte-normile-vastavus, mis tol ajal ilmselt üsna uus ja huvitav oli.







































Mulle arusaamatutel põhjustel meeldis ka see puitteivastest ja köitest koosnev Klaus Rinke installatsioon De la verticale à l'horisontale (1970; eesti k Vertikaalist horisontaali); ta kodulehekülg on muide väga informatiivne.


























Veel meeldis muuseumi Boltanski saal, kus hoitakse Christian Boltanski kahte tööd (1) La Réserve du Musée des enfants I et II (1989; eesti k Laste muuseumi reserv) ja (2) Les Abonnés du téléphone (2000; eesti k Telefoniraamatud). Eriti efektselt sobisid need tööd jätkuks Inci Eviner'i näitusele, mis eelnevates saalides olid; ja oli tore telefoniraamatute seas ka tuttavat Infoatlast näha. Saalid asusid, muide, kõige sügavamal muuseumihoone keldris, kuhu viis trepiga koridor, mille lage ja seinu kaunistas (3) Petra Mrzyk'i ja Jean Moriceau Pealkirjata (2006) ringikeste ja täpikeste parv.




































Siis muidugi vana hea Pariisi koolkond ja selle tuttavad esindajad: Amadeo Modigliani (1) La Tête de femme (1915; eesti k Naise pea) ja (2) La Femme aux yeux bleus (eesti k Sinisilmne naine); Marc Chagall (3) Le rêve (1927; eesti k Unenägu) - Alice imedemaal tuli meelde; Pierre Bonnard'i (4) Nu dans le bain (1936; eesti k Akt vannis), mille abil lastele sokraatilisel meetodil ("Mis toimub sellel pildil?") kunsti avati.








































Samas saalikompleksis oli ka pisut huvitavamaid töid, mis natuke häirisid ja sellepärast mõnusad olid: (1) mõrude nägudega naised ja lapsed Jean Fautrier' maalil La Promenade du dimanche au Tyrol (1921-2; eesti k Pühapäevane jalutuskäik Tyrol'is); (2) pisut Frida Kahlo't evokeeriv L'Espagnole (1910-13; eesti k Hispaanlanna) Maria Blanchard'i repertuaarist; (3) Anton Raderscheidt'i Autoportree (1928) lipsu ja viigipükstega härra.




































Keldrikorruse saalidest võiks ära märkida veel saali number 12, kus rippusid Eugène Leroy reljeefsed maalid, üsna hiljutine annetus muuseumikogusse. Pinna kihtidega kuhjamise eesmärgiks olevat kujutise redutseerimine üksnes valguseni. Mulle meeldis ainult (1) Portree (1962), mis kaugelt mõjus üsna hullumeelselt, sest üldiselt muutab selline paksude kihtide paljusus kõik kuidagi kleepuvalt poriseks. Aga olgu ära toodud ka Printemps/Été/Automne/Hiver (1998-9; eesti k Kevad/Suvi/Sügis/Talv) seeria külje pealt vaadatuna.


























Ja siis oli muuseumis ka hiiglaslik Henri Matisse'i saal, kus olid väljas kaks kolmest dekoratiivsest seinamaalist, mis doktor Albert C. Barnes oma ühingu jaoks 1930. aastal kunstnikult tellis. Esimesene maal on tavapärane õli lõuendil ehk (1) La Danse inachevée (1931; eesti k Lõpetamata tants), teine juba uuenduslik värvitud paberite kollaž ehk La Danse de Paris (1931-3, eesti k Pariisi tants). Viimase vastasseina katab aga hoopis Daniel Buren'i Le Mur de peintures (1966-77; eesti k Maalide sein). Hämmastasid asjade mõõtmed, kõike ühe korraga haarata oli pea võimatu. Meenus kunagi Eesti Televisioonist nähtud Arte kunstnikesari, kus vana Matisse ratastoolist kepiga viibutades oma abilisi kamandas samal ajal kui nood talle värvilisest paberist tükke ja kujundeid välja lõikasid ja knopkadega seinale kinnitasid. Ja kas mulle ainult tundus või olin ma Buren'i triipe juba kusagil mujal varem näinud?





























Murul istumise temaatika oli mulle ka väga sümpaatne (seda enam, et sellega hetkel ise veel tegeleda ei saa, kuigi väga juba tahaks!), niisiis: (1) Alain Jacquet' Le déjeuner sur l'herbe (1964; eesti k Eine murul) ja (2) André Derain'i fauvistlik Trois personnages assis dans l'herbe (1906; eesti k Kolm istuvat tegelast murus). Viimane rippus samas saalikompleksis kubismi ja muu abstraktse ja geomeetrilisega, mis päikesevalguses kuidagi räsitud välja nägi, pildil paistab lisaks skulptuuridele (3) Robert Delaunay' Rythme No 1 (1939; eesti k Rütm nr 1), mis mõeldud dekoratsiooniks Tulieries' salongi.

Nüüd aga ülemistele korrustele, kus mulle meeldisid järgmised tööd: (1) Niele Toroni Cabinet de
peinture (1989; eesti k Värvi(mise) kabinet), mis kujutas endast väikest loomuliku valgusallikaga orvakest, mille seinu katsid erivärvi värvilaigud, mis olid sinna tehtud pintsliga nr 50, ühtlaste 30cm vahemaadega; (2) ERRO nime taga peituva Gudmundur Gudmundsson'i koomiksilik USA,USSR (1988; eesti k USA, NSVL), mida tasub lähemalt uurida, sest sellel peavad võitlust Ameerika superkangelased ja Nõukogude multikakangelased, päris naljakas; (3) Valérie Belin'i kaks suureformaadilist mustanahalisi naisi kujutavat pealkirjata fotot meeldisid mulle ka (2001); (4) hea meel oli näha stilistika loengus taotlusliku stiili puudumise näitena par excellence käsitletud kaasaegset kunstniku Gerhard Richter'it, kellelt kahjuks oli üleval vaid üks ja võimalikest minu arvates igavam töö Image Abstraite (1987; eesti k Abstraktne kujutis) - muidugi võiks mõelda, kuidas see oli kuivamata õlimaal, millest lihtsalt millegagi ülevalt-alla üle tõmmatud, et kujutatu kustutada/ loetamatuks hajutada. Hästi lahe oli ka saalis 14 bis'i mail art'i ja Fluxus'e väikeste volditavate kirjaümbrikusse mahtuvate tööde valik, mida ma ei pildistanud, sest kõik oli klaasi all või taga.

Lõpetuseks aga Kieth Haring'i pealkirjata maali (1984) detail. Mulle ta ei meeldi.

Kevadekuulutajad

Järgmine nädal on nn lugemisnädal, tuleb rohkem liikumist ja kirjutamist.