Pariisi linna Moodsa Kunsti Muuseumi kogu ja Murtud manifestid

Juba üle nädala tagasi, päikselisel, aga kargel neljapäeval, käisin lõpuks ära Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis (Musée d'Art moderne de la Ville de Paris), mis asub peegelpildis Palais de Tokyo'st, sama hoone idatiivas. Et muuseum kuulub linnale, saab püsikollektsiooni tasuta vaadata igaüks, olenemata vanusest, rahvusest või mõnest muust grupikuuluvusest; ajutised väljapanekud ehk näitused on muidugi tasulised, aga õnneks mitte üle mõistuse kallid. Minu külastuse ajal oli osa saale remondis, seega kogu kogu ma ei näinud. Aga enne kui ma sellest kõigest lähemalt pajatama hakkan, väike vahepeatus ühel majas hästipeidetud näitusel, mis mulle väga meeldis.

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Kirsina tordil oli ühes keldrisaalis võimalik näha ka türgi kunstniku Inci Eviner'i väljapanekut "Broken Manifestos" (eesti k Murtud manifestid, üleval 14. jaanuar - 3. aprill), mis koosnes kolmest videoinstallatsioonist. Seda näitust pildistada ei tohtinud, aga mul õnnestus salaja üks foto napsata küll, sest muuseumivalvurid ajasid teises saalis kõva häälega juttu (teemaks oli pensionile minek ja muidugi ka pensioni suurus) ja ma olin pimedas üksi. Muidugi ei ole video pildistamiseks just kõige sobivam materjal ja pildilt saab vaevu aimu, milles asja võlu oli. Sellepärast soovitan vaadata tema koduleheküljel olevaid klippe teistest videotöödest, mis sama isikupärased on.

Infolehe kohaselt mängib Inci Eviner, kes 2010. aasta augustist kunstiprogrammi raames Prantsusmaal resideerub, märkide, stereotüüpide, ristumiste ja vastandumistega. Tema vahenditeks on nii pintsel kui ka video. Pintsliga tehtud töödest oligi näituse esimeses saalis võimalik näha kahte hiina tindiga tehtud joonistustega kaetud seina. Lakoonilised ühe joone ja musta pinna joonistused olid inspireeritud pressifotodest, millel leiduvatest figuuridest olid saanud hübriid-olendid, kes küll võisid algselt olla inimesed, kuid kellel nüüd puudus või oli lisandunud mõni kehaosa või muu element, mis tavaliselt inimese juurde ei kuulu. Mõlemile seinale oli suunatud ka paberilehesuurused videoprojektsioonid, kus need samad figuurid alles tekkisid. Inci Eviner'i joonistusstiilist annab aimu see video, kus kunstnik lingua franca's ehk inglise keeles ka oma eesmärkidest ja tööprotsessist räägib:

Need joonistused olid ettevalmistuseks kahe ülejäänud saali videoinstallatsioonidele, kus paljundati neid samu hübriide pisikeste liikuvate inimeste abil. Esimeses saalis sulasid kokku kolm tervet seina katvat videot. See seeria andis ka näitusele oma nime Broken Manifestos. Video alguses oli sein must, siis tekkisid ja paljunesid sellel väiksed olendid, kes videot saatva võimsa ja loitsimislaadse muusika taktis liikuma hakkasid.

Teises saalis oli väiksem, aga samadel põhimõtetel konstrueeritud video pealkirjaga Parlamento (eesti k Parlament). Siin ei tekkinud ja liikunud kehad enam mustal taustal, vaid Strasbourg'is asuva Euroopa Parlamendi hoone lihtsustatud läbilõikel. Türgi kunstnikuna end kultuuriliselt Euroopa Liitu kaasatuna ja poliitiliselt kõrvale jäätuna tundes, käsitles Inci Eviner selles töös Euroopa kultuurilist ühtsust. Hoone oli nagu nukumaja, mille tubades tammusid edasi-tagasi murelikud pintsaklipslased ja mille alumistel korrustel ja keldrites elati sado-masohhistlikes stseenides välja allasurutud ihasid. Sellest mul pilti teha ei õnnestunud, aga selle toimimispõhimõttest aimu saamiseks võib vaadata alljärgnevat videot, kus kunstnik räägib kuidas sündis video Harem (2009; eesti k Haarem) ja kus videot ennast ka pisut näidatakse:

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Nüüd siis igavama osa juurde ehk lühike, subjektiivne ja halvasti informeeritud ülevaade püsikogu lemmikutest ja mitte-nii-lemmikutest.

Üldiselt olin ma selle 1961. aastal asutatud muuseumi kollektsioonis natuke pettunud, ühelt poolt sellepärast, et lahedamad saalid olid kindlasti remondis, teiselt poolt sellepärast, et mul polnud kubismituju. Aga see selleks, asugem asja kallale.

Mulle meeldisid II Maailmasõja järgse Ameerika fotograafid, kes avastasid, et võib kõike pildistada ja asusid eriti hoogsalt pildistama noorte kultuuri (ing k youth culture): näituseks Robert Frank'i seeria Ameeriklased (1958), mis ka raamatukaante vahel on, näited fotodel (1) ja (2); või hoopis vastasseina vallutanud Diane Arbus, kellelt näite nimega (3) A young man in curlers at home on West 20th Street NYC (1966; eesti k Lokirullidega noor mees oma kodus West 20. tänaval New York'is). Mõnus oli huviobjektide mitte-normile-vastavus, mis tol ajal ilmselt üsna uus ja huvitav oli.







































Mulle arusaamatutel põhjustel meeldis ka see puitteivastest ja köitest koosnev Klaus Rinke installatsioon De la verticale à l'horisontale (1970; eesti k Vertikaalist horisontaali); ta kodulehekülg on muide väga informatiivne.


























Veel meeldis muuseumi Boltanski saal, kus hoitakse Christian Boltanski kahte tööd (1) La Réserve du Musée des enfants I et II (1989; eesti k Laste muuseumi reserv) ja (2) Les Abonnés du téléphone (2000; eesti k Telefoniraamatud). Eriti efektselt sobisid need tööd jätkuks Inci Eviner'i näitusele, mis eelnevates saalides olid; ja oli tore telefoniraamatute seas ka tuttavat Infoatlast näha. Saalid asusid, muide, kõige sügavamal muuseumihoone keldris, kuhu viis trepiga koridor, mille lage ja seinu kaunistas (3) Petra Mrzyk'i ja Jean Moriceau Pealkirjata (2006) ringikeste ja täpikeste parv.




































Siis muidugi vana hea Pariisi koolkond ja selle tuttavad esindajad: Amadeo Modigliani (1) La Tête de femme (1915; eesti k Naise pea) ja (2) La Femme aux yeux bleus (eesti k Sinisilmne naine); Marc Chagall (3) Le rêve (1927; eesti k Unenägu) - Alice imedemaal tuli meelde; Pierre Bonnard'i (4) Nu dans le bain (1936; eesti k Akt vannis), mille abil lastele sokraatilisel meetodil ("Mis toimub sellel pildil?") kunsti avati.








































Samas saalikompleksis oli ka pisut huvitavamaid töid, mis natuke häirisid ja sellepärast mõnusad olid: (1) mõrude nägudega naised ja lapsed Jean Fautrier' maalil La Promenade du dimanche au Tyrol (1921-2; eesti k Pühapäevane jalutuskäik Tyrol'is); (2) pisut Frida Kahlo't evokeeriv L'Espagnole (1910-13; eesti k Hispaanlanna) Maria Blanchard'i repertuaarist; (3) Anton Raderscheidt'i Autoportree (1928) lipsu ja viigipükstega härra.




































Keldrikorruse saalidest võiks ära märkida veel saali number 12, kus rippusid Eugène Leroy reljeefsed maalid, üsna hiljutine annetus muuseumikogusse. Pinna kihtidega kuhjamise eesmärgiks olevat kujutise redutseerimine üksnes valguseni. Mulle meeldis ainult (1) Portree (1962), mis kaugelt mõjus üsna hullumeelselt, sest üldiselt muutab selline paksude kihtide paljusus kõik kuidagi kleepuvalt poriseks. Aga olgu ära toodud ka Printemps/Été/Automne/Hiver (1998-9; eesti k Kevad/Suvi/Sügis/Talv) seeria külje pealt vaadatuna.


























Ja siis oli muuseumis ka hiiglaslik Henri Matisse'i saal, kus olid väljas kaks kolmest dekoratiivsest seinamaalist, mis doktor Albert C. Barnes oma ühingu jaoks 1930. aastal kunstnikult tellis. Esimesene maal on tavapärane õli lõuendil ehk (1) La Danse inachevée (1931; eesti k Lõpetamata tants), teine juba uuenduslik värvitud paberite kollaž ehk La Danse de Paris (1931-3, eesti k Pariisi tants). Viimase vastasseina katab aga hoopis Daniel Buren'i Le Mur de peintures (1966-77; eesti k Maalide sein). Hämmastasid asjade mõõtmed, kõike ühe korraga haarata oli pea võimatu. Meenus kunagi Eesti Televisioonist nähtud Arte kunstnikesari, kus vana Matisse ratastoolist kepiga viibutades oma abilisi kamandas samal ajal kui nood talle värvilisest paberist tükke ja kujundeid välja lõikasid ja knopkadega seinale kinnitasid. Ja kas mulle ainult tundus või olin ma Buren'i triipe juba kusagil mujal varem näinud?





























Murul istumise temaatika oli mulle ka väga sümpaatne (seda enam, et sellega hetkel ise veel tegeleda ei saa, kuigi väga juba tahaks!), niisiis: (1) Alain Jacquet' Le déjeuner sur l'herbe (1964; eesti k Eine murul) ja (2) André Derain'i fauvistlik Trois personnages assis dans l'herbe (1906; eesti k Kolm istuvat tegelast murus). Viimane rippus samas saalikompleksis kubismi ja muu abstraktse ja geomeetrilisega, mis päikesevalguses kuidagi räsitud välja nägi, pildil paistab lisaks skulptuuridele (3) Robert Delaunay' Rythme No 1 (1939; eesti k Rütm nr 1), mis mõeldud dekoratsiooniks Tulieries' salongi.

Nüüd aga ülemistele korrustele, kus mulle meeldisid järgmised tööd: (1) Niele Toroni Cabinet de
peinture (1989; eesti k Värvi(mise) kabinet), mis kujutas endast väikest loomuliku valgusallikaga orvakest, mille seinu katsid erivärvi värvilaigud, mis olid sinna tehtud pintsliga nr 50, ühtlaste 30cm vahemaadega; (2) ERRO nime taga peituva Gudmundur Gudmundsson'i koomiksilik USA,USSR (1988; eesti k USA, NSVL), mida tasub lähemalt uurida, sest sellel peavad võitlust Ameerika superkangelased ja Nõukogude multikakangelased, päris naljakas; (3) Valérie Belin'i kaks suureformaadilist mustanahalisi naisi kujutavat pealkirjata fotot meeldisid mulle ka (2001); (4) hea meel oli näha stilistika loengus taotlusliku stiili puudumise näitena par excellence käsitletud kaasaegset kunstniku Gerhard Richter'it, kellelt kahjuks oli üleval vaid üks ja võimalikest minu arvates igavam töö Image Abstraite (1987; eesti k Abstraktne kujutis) - muidugi võiks mõelda, kuidas see oli kuivamata õlimaal, millest lihtsalt millegagi ülevalt-alla üle tõmmatud, et kujutatu kustutada/ loetamatuks hajutada. Hästi lahe oli ka saalis 14 bis'i mail art'i ja Fluxus'e väikeste volditavate kirjaümbrikusse mahtuvate tööde valik, mida ma ei pildistanud, sest kõik oli klaasi all või taga.

Lõpetuseks aga Kieth Haring'i pealkirjata maali (1984) detail. Mulle ta ei meeldi.