Kui ma metroos ja tänaval neid plakateid paljunemas märkasin, ei osanud ma hetkekski arvata, et sellele näitusele satun - ja, mis veel hullem, et see mulle ka meeldib. Kolm meest koledas koloriidis ja kahtlased karvamütsid peas ei ole just see pilt, mis mulle esimesena kunstinäitusega assotseerub. Tegelikult läksin ma lihtsalt Moodsa Kunsti Muuseumisse, sest see oli tasuta ja avatud see päev ja seni külastamata. Et aga ajutise väljapaneku pilet röövimisena ei tundunud, otsustasin selle ka üle vaadata - ostsin põrsa kotis ja kotist ronisid välja need kolm puudel-meest Kanadast.
Asjast lähemalt: General Idea on Kanada kunstirühimitus, mille 1969. aastal asutasid Torontos AA Bronson (parempoolne puudel; soovitan vaadata linki tema nime all), Felix Partz (vasakpoolne puudel) ja Jorge Zontal (keskmine puudel). Viimased kaks surid 1994. aastal AIDSi ja sellega lõppes ka ühingu tegevus. Kolmikuna tegutsemise eesmärgiks oli "vabaneda individuaalse geniaalsuse türanniast" - soov, mis väljendub ka võimalikult üldises nimevalikus. Nagu ütleb infoleht, seavad nad oma töödes pidevalt kahtluse alla teose päritolu, kunstniku müüdi. Tihti on nende tööd nn päris kunsti parodeerivad, mängitakse erinevate kujutistega ja nende levitamise võtetega. Olulisel kohal on ka meedia ja selle tähtsus kunsti levitamisel. Näituse avaseinal seisab nende lause: "The current reality wasn't sufficient for us, or we didn't feel we belonged; so we had to create our own world, which was a kind of parody, an imperfect simulacrum of a perfect world." [Olemasolev reaalsus ei olnud meie jaoks piisav, me ei tundunud, et me sinna kuulume; me pidime looma enda maailma, mis oli omamoodi paroodia, ebatäiuslik simulaakrum täiuslikust maailmast]
Ma arvan, et tegemist oli ühe lõbusama näitusega, mis ma üle tüki aja näinud olin, sest neil kolmel õnnestus oma tegevusega meediale ja publikule paras ninanips anda. Näitust vaadates tuli paratamatult ja pidevalt pähe pilt sellest, kuidas need kolm isekeskis itsitasid samal ajal kui terve maailm neid tõsiselt võtta üritas.
Kuigi nad alustasid nö igavate asjadega nagu näiteks mail art (eesti k postikunst), siis õige ruttu said need kolm tüüpi väga hästi pihta meedia toimimismehhanismidele ja manipuleerisid meediaga; nad ise olid enda mediatiseerijad ja alati vähemalt ühe sammu võrra ajakirjandusest ees. Millest iganes press ja kriitikud võiks kinni hakata, nad juba mängisid sellega ise. Oma videotes räägivad nad pidevalt samu lauseid kasutades, akadeemilise kõnepruugi keerukust imiteerides, pikalt ja pidevalt oma kuntstilistest taotlustest ja arusaamadest. Tõsise maneeri kontrastiks on selle sisust tühjendamine läbi korduse.
Üldiselt võiks nende tööd jagada kahte suurde rühma: need, milles kasutatakse juba olemasolevaid kujutisi enda eesmärkidel, ja need, milles luuakse ise kujutisi, mida seejärel pidevalt erinevates konfiguratsioonides taastoodetakse. Viimastels kujutisteks olid näiteks puudel, kokteilid, vapid, külluse sarv, hiljem ka viited AIDSile. Tihti need kaks rühma ka kombineeruvad.
Kuigi nad alustasid nö igavate asjadega nagu näiteks mail art (eesti k postikunst), siis õige ruttu said need kolm tüüpi väga hästi pihta meedia toimimismehhanismidele ja manipuleerisid meediaga; nad ise olid enda mediatiseerijad ja alati vähemalt ühe sammu võrra ajakirjandusest ees. Millest iganes press ja kriitikud võiks kinni hakata, nad juba mängisid sellega ise. Oma videotes räägivad nad pidevalt samu lauseid kasutades, akadeemilise kõnepruugi keerukust imiteerides, pikalt ja pidevalt oma kuntstilistest taotlustest ja arusaamadest. Tõsise maneeri kontrastiks on selle sisust tühjendamine läbi korduse.
Üldiselt võiks nende tööd jagada kahte suurde rühma: need, milles kasutatakse juba olemasolevaid kujutisi enda eesmärkidel, ja need, milles luuakse ise kujutisi, mida seejärel pidevalt erinevates konfiguratsioonides taastoodetakse. Viimastels kujutisteks olid näiteks puudel, kokteilid, vapid, külluse sarv, hiljem ka viited AIDSile. Tihti need kaks rühma ka kombineeruvad.
(See on ainuke pilt näituselt, sest saalides ei olnud pildistamine enam lubatud: aga näha on vapid puudlitega. See lause on ka diskleimer, et ülejäänud pildid pärinevad mujalt Internetiavarustest v.a. esimene, plakatipilt.)
Esimesse gruppi võiks sobituda näiteks näitusel näha olnud jäljed nende 1984. aasta performance'ist XXX blue, mille käigus kõik kolm kunstnikku puudlitopistega Yves Klein'i sinisega suured X-tähe kujutised paberile võõpasid. Selle vildaka hommage'i inspiratsiooni allikaks oli Yves Klein'i performance Paolo Cavara 1962. aasta filmis Mondo Cane. X tähisab üheaegselt nii mürki, suudlust, allkirja kui ka märklauda.
Puudel aga, nagu ülal mainitud, on üks rühmituse meeliskujund. Puudel on "juuksuri väike sõber" ja juuksur on meessoost ja talle meeldivad mehed. Selles koerakeses väljendub "meeldida tahtmise instinkt", see on gei-kujutis ja inspiratsioonielement, mis rohkem või vähem stiliseeritult läbib kõiki arenguid. Eriti huvitava vormi võtab see seksuaalsuse küsimustega tegelevas töödeseerias Mondo Cane Kama Sutra, kus on vaatluse all kolmiku võimalikud kombinatsioonid. Üldiselt olid nad sooküsimustes toredasti anti-patriarhaalsed ja mehise mehe kuju leidis väga humoorikat kujutamist.
Puudel aga, nagu ülal mainitud, on üks rühmituse meeliskujund. Puudel on "juuksuri väike sõber" ja juuksur on meessoost ja talle meeldivad mehed. Selles koerakeses väljendub "meeldida tahtmise instinkt", see on gei-kujutis ja inspiratsioonielement, mis rohkem või vähem stiliseeritult läbib kõiki arenguid. Eriti huvitava vormi võtab see seksuaalsuse küsimustega tegelevas töödeseerias Mondo Cane Kama Sutra, kus on vaatluse all kolmiku võimalikud kombinatsioonid. Üldiselt olid nad sooküsimustes toredasti anti-patriarhaalsed ja mehise mehe kuju leidis väga humoorikat kujutamist.
Samasse tuttava kujutise uue tähendusega täitmise repertuaari lülitub ka näiteks kaasaegset piimajoomise populariseerimise plakatit parodeeriv töö Nazi Milk (1979), mille eesmärgiks oli tarbimise diktatuuri kriitika. Ka sellise süütu (sotsiaalse) reklaami taga on tegelikult mingisugune ideoloogia, kellelegi on vaja, et me piima jooksime, sest kellelegi on oluline meie füüsiline tervis. Blond Hitleri-vuntsidega poiss on muidugi ka kummardus Marcel Duchamp'le ja tema Mona Lisa reproduktsioonile L.H.O.O.Q (1919).
Ja muidugi jäljendab olemasolevat ka nende ajakiri FILE (1972 - 1989, 26 numbrit), mille logo sarnaneb kahtlaselt ajakirja LIFE omale. Selles ajakirjas kirjutavad nad peamiselt endast ja enda kunstist, tegemist on omamoodi manifestiga. Siin tutvustatakse ka Miss General Idea't (eesti k Miss Üldine Idee), kelle tõeline isiksus lubatakse avaldada alles 1984. aastal, aga kelle valimise konkrusse korraldatakse juba 1970. ja 1971. aastal. Tegemist on Vilburi*-laadse fiktsionaalse tegelasega, kes on edaspidi nende muusaks. Iludusvõistlus sarnaneb nende käsitluses aga kunstniku loomeprotsessile, kunstiteose loomis- ja esitlemisprotsessile. Lõpliku avalikustamist oodates pannakse Miss General Idea tükkidest kokku: tal on oma parukas, king, kinnas, kleit… Olulisel kohal on glamuur, mis on ka puudli ja Miss General Idea ühiseks nimetajaks. Glamuur on ülim tunnustus kunstnikule, kunst peab olema glamuurne st näivus peab olema ahvatlev. Parafraseerides Andy Warhol'i ütlevad need kolm: "In the future, everyone will be an extra for fifteen minutes." ["Tulevikus on igaüks statist viieteistkümneks minutiks.]
Massitoodangu elementidest puudutatakse ka suveniiritööstust, kitši tootmist, mida rahvas liiga kalli ja kättesaamatu kunsti aseainena tarbib. Näiteks toodavad nad terve seeria lõbusaid ja sümpaatseid postkaarte, millel on kujutatud nende töid ja panevad need näitusesaali vaateaknale välja. Aga mitte müügiks, vaid ikka õrritamiseks, sest postkaart on üksnes "keskpärane mälestus tähtsast hetkest". Muidugi tahavad paljud neid postkaarte osta. Pean tunnistama, et postkaarte dollarikujutise kujulisel letil klaasi taga nähes, tegin isegi endale mõttes märkuse, et välja minnes tuleb kindlasti muuseumi poest läbi hüpata ja ka mõni postkaart soetada. Pärast kõrvaloleva informatsiooni lugemist läks tahtmine üle ja tundsin ennast rumalana ehk siis igati asjakohaselt.
Et kaks kolmest AIDSi surid, haigusesse, mis nende tegutsemise ajal alles olemas olevaks ja nähtavaks sai, siis käsitles rühmituse hilisem kunst (alates 1987. aastast) just seda teemat. Oma AIDSi plakateid, mille eeskujuks oli Robert Indiana kuulus LOVE (1964). Tänapäeval moodsate graffitikunstnike kombel kleepidis ka nemad oma plakatit igale poole - näitusel oli sellest "tänavate nakatamisest" näha fotodokumentatsioon. Ka oli üks ruum täidetud AIDS-i tapeediga, millel rippusid erinevates värvikombinatsioonides sama kujutisega maalid. Aga Indiana ei olnud nende viiruse ainuke ohver: Infected Mondrian (1994) on variatsioon Piet Mondrian'i maalist, mille kollane ruut on asendatud rohelisega; asi on seda hullem, et see kunstnik rohelist värvi kunagi ei kasutanud, sest see oli tema arust loodusele liiga lähedane. (Näitusel oli üleval #6, aga vaadata saab näiteks #10 siin ja muidu siin.)
Eriti vahva oli minu arvates see, et General Idea'l õnnestus luua teatud suletud süsteemi efekt: esiteks nad kirjeldasid ja tõlgendasid ennast pidevalt ise oma tegevuse käigus, viies asja nii kaugele, et nende kunst oligi enesekirjeldamine ja enese pidev reprodutseerimine ja stiliseering ilma originaalita (mõeldes missile, keda polnudki); teiseks neil õnnestus ennast distantsilt vaadeldavaks objektiks muuta. Terve saal retrospektiivis oli täidetud nende arheoloogilise seeriaga, mis põhines Miss General Idea 1984 paviljoni väljakaevamise leidude eksponeerimisel. Ka siin kordusid juba tuttavad kujundid: paviljoni seinu kaunistanud freskode säilinud kildudelt vaatasid vastu puudlid ja küllusesarved. Üles olid riputatud ka katsed paviljoni plaani joonistada, fotod väljakaevamisplatsilt jne. Sünkroonilisele kirjeldusele lisandus ka diakrooniline - nende kunst sai ka tulevikust vaadeldud, nad paigutasid ennast ise ajalukku.
Aga lõpetuseks video pealkirjaga Shut The Fuck Up, ehk kui enam midagi öelda pole, siis tasub vait jääda.
* Vilbur (ka Wilbur) - lahe punkar poiss, kelle me Anastasiaga keskkooli kümnendas klassis välja mõtlesime kui viimase pinginaaber haige oli. Kui nimetatud pinginaaber tagasi kooli tuli, ei lubanud me tal tema kohale tagasi istuda, sest nüüd istus seal Vilbur. Meie juttu jäädi uskuma. Hiljem läks Vilbur reisima Euroopasse, pidime temaga kohtuma Saksamaal Berliinis Alexanderplatzil, aga antud kohtumine ei leidnud meist sõltumatutel asjaoludel kunagi aset. Aeg-ajalt ta siiski kirjutab. Vilburi arvatav perekonnanimi (võimalik, et lihtsalt hüüdnimi) oli Nilbur. Vilburil oli ka õde, kelle nimi mul hetkel ei meenu.
2 comments:
Imeline! :)
oota ainult, homme-ülehomme lõpetan nn igavama osa ehk ülevaate muuseumi püsiväljapanekust :)
Post a Comment