Norbert Ghisoland'i inimeste herbaarium

Pisut hallil, aga muidu igati täiuslikul reedehommikul kui ma viimati Belgias käisin, läksin Le Botanique'i näitusele. Võtsin oma võõrustaja kodu eest umbmääraselt õige suuna, sattusin varsti vanadele radadele ja leidsingi koha üles. Aga olin jõudnud liiga vara, sest näitusesaal avati alles keskpäeval. Istusin siis samas hoones olevasse hubasesse kohvikusse, mis pärast mu viimast külaskäiku oli suure kvaliteedihüppe teinud, ja tellisin ootamise hõlbustamiseks ühe kuuma šokolaadi. Mängis mõnus muusika, vaatasin aknast välja botaanikaaia poole ja kritseldasin oma märkmikusse lollusi. Oli tõeliselt hea päev näituse külastamiseks.

Le Botanique (eesti k botaanika/botaaniline, meessoo artikkel on tingitud koha täispikast nimest, milles figureerib sõna "le centre" ehk keskus), mis asub keset Brüsseli botaanikaaeda on Belgia prantsuskeelse kogukonna kultuurikeskus. Varem, aastatel 1829-1939, tegutsesid seal päris botaanikud, siis oli hoone ebamäärases hüljatud seisundis rohkem kui 40 aastat kuni lõpuks, 23. jaanuaril 1984, sai temast see, mis ta on juba viimased veerandsajandit. Le Botanique'i on lisaks näitusekülastajatele asja ka erineva (kaasaegse) muusika austajatel, sest seal toimub üle 200 kontserti aastas!

Muide, just selle koha kohta olevat Victor Hugo, kes seal eksiilis olles Belgia suhtes pigem negatiivselt meelestatud oli, ühes kirjas kirjutanud, et "Brüsselis on kaks imet, mis on maailmas ainulaadsed: raekojaplats ja botaanikaaed."

Sel korral oli Le Botanique'is üleval Norbert Ghisoland'i fotonäitus. Ghisoland oli üsna tavaline päevapiltnik, kes elas ja tegutses aastatel 1878-1939 Valloonias Borinage'is ja Frameries' (vaesed kaevanduste piirkonnad Hainaut' provintsis). Ghisoland'i isa oli kaevur, kes oma vanemale pojale paremat tulevikku tahtes, talle fotograafi kutseks vajaliku varustuse ostis. Kahjuks või õnneks vanem poeg suri noorelt ja nii saigi Norbert'ile osaks oma venna tulevik.

















19. sajandi lõpuks oli fotograafi juures käimine tehnoloogia arengu tõttu kättesaadav ka tavainimesele. Kaevurid ja nende pered jäädvustasid nii tähtsaid hetki oma elust: ristimine, esimene armulaud, abielu, aga ka võit spordivõistlustel, uue ülikonna ostmine või õnnestunud maskeering.

























Kuid tegemist ei ole siiski tavalise külafotograafiga, lihtsa jäädvustajaga, sest Ghisoland'il oli silma. Tema portreed on teadlikult komponeeritud ja väga läbimõeldud - ei saanud ju tol ajal sadu kordi nupule vajutada - ning seetõttu on lihtsad töölised ja maainimesed piltidel tihti ümberkehastunud mõneks fantaasiategelaseks või vähemalt kellekski, kes kuulub jõukamatesse ühiskonnakihtidesse. Piltidelt vastu vaatavad pühapäevariietes inimesed teeb aga veel väärtuslikumaks asjaolu, et nad peaaegu kunagi ei naerata. Nägu on see, mis reedab raske elu. Need tõsised ilmed peegeldavad ka teatud kohmetust. Nagu kirjutas ajalehes Le Monde Hervé Guibert: tegemist on unistus-fotodega, kus inimestel on seljas laenatud kostüümid, mida nad enam iialgi selga ei pane". Riided laenas neile selga Ghisoland ise - tihti jäi pintsak kitsaks, varukas või püksisäär liiga lühikeseks või liiga pikaks, oli puudu mõni nööp, kingad olid kulunud. See lisab piltidele teatava nukrameelse koomika. Hetkekski ei muutu fotod kuidagi kitšiks või võltsiks, need lihtsad inimesed säilitavad alati oma väärikuse. Tegemist on omamoodi antropoloogiga.

Muidugi Ghisoland'il endal suureks kunstnikuks saamise ambitsiooni ei olnud, vaid ta tegi lihtsalt armastusega oma tööd. Ent pärast tema surma avastas 1969. aastal juhuslikult tema lapselaps Marc Ghuisoland pööningult selle, mis tema elutööst säilinud oli. Nimelt oli Ghisoland väga hoolikas raamatupidaja ja kõik tema negatiivid olid nummerdatud - seetõttu teatakse, et kokku tegi ta oma karjääri jooksul umbes 90.000 pilti, millest on alles umbes pooled. Pärast lapselapse avastust on Ghisoland'i looming Belgias ja väljamaal ringi reisinud (näiteks 1991. aastal võis tema retrospektiivi nautida Palais de Tokyo's, Pariisis) ning tema fotodest ja elust on ilmunud ka mitmeid raamatuid.

Le Botanique'is olid vaatamiseks väljas ka mitmed fotod, mis seni taasilmutamata ja publikule tundmatud olid.

















Pildistada kahjuks näitusel ei tohtinud, aga piletikontrolli lahkel loal sain "isiklikuks tarbeks" diskreetselt napsata kiire ja kõvera foto näituseruumi üldvaatest (seega pärinevad kõik fotod fotodest suurest Internetiookeanist).

Ka postkaartidega olid lood halvasti - näitusele tiiru peale tehes panin mitmed pildid kõrva taha, et nendest suveniir soetada, aga leti äärde jõudes selgus, et suurem osa postkaarte on juba müüdud ja otsas. Nii pidingi leppima ainult ühega, mis tegelikult oli oma olemuselt üks ebatüüpilisemaid näiteid Ghisoland'i loomingust, sest sellel kujutatud mees ja naine ei suhestu ega suhtle üksteisega mitte kuidagi. Distants nende vahel näib veel suurem kui pildilt paistab.

Tegelikult tundub seda postkaarti vaadates, nagu pilt oleks mõeldud hiljem kaheks lõikamiseks, et mõlemad inimesed endast portreefoto saaksid. Mis ei olegi ju nii kummaline selle aja kohta…



















Eriti meeldis mulle selle näituse juures kontrast formaatide vahel, millega Ghisoland töötas ja millega töötasid näituse koostajad. Said ju Ghisoland'i kliendid kätte väikseformaadilise pildi, mille ääred tihti uduselt hajusid, kus raamivast ristkülikust oli saanud ovaal jne. Näituse publik aga näeb hiiglaslikke fotosid, mille äärtel on alles piltniku signatuur ja pildi katalogiseerimisnumber. Tänu sellele seni nähtamatu nähtavaks muutmisele, satub meie silma alla ka see, mida Ghisoland valmispildil ette näinud ei olnud - näiteks ühel fotol, kus kaks väikelast toolil istusid, uhked vammused seljas, paistab nö kaadrist väljas üks pea: see on usutavasti laste ema, kes neid pildistamise ajal paigal ja rahulikena hoida püüab.

Mõned originaalpildid olid ka klaasi all saali keskel uudistamiseks väljas. Nii õnnestus mõnda fotot näha mõlemas versioonis. Klaasi all oli ka üks ebatavalisem (ebatavalisem just oma tavalisuse tõttu) kompositsioon, kus pere lihtsalt suure valge linaga kaetud söögilaua ümber istus. Seina keskel laua kohal ilutses aga deviis: "N'est mère qu'à moitié celle qui n'a pas allaité" [On ema vaid pooleldi see, kes last imetanud ei ole]. Võttis mõrudalt muigama.

Üldiselt pildistas Ghisoland selle näituse põhjal otsustades salgeli lapsi - kas eraldi või koos vanematega. Tihti hoiavad modellid üksteisel õrnalt käest kinni. Lapsed üksinda, tõsised näod peas, mõjusid alati kuidagi täiskasvanulikult. Nagu lapsed, kes kunagi mänginud ei ole ja nüüd äkitselt ennast kiikhobuse seljast leides sellega midagi peale ei oska hakata, vaid sõnakuulelikult fotograafi juhiseid järgivad. Näiteks need lapsed pulmariietes mõjuvad küll pigem nagu minitäiskasvanud kui tänapäeva algkoolilaste eakaaslased. Üldiselt ongi nende tolle aja laste vanus kuidagi raskemini määratletav.
































Natuke on see kummaline, tundmatusse taustsüsteemi asetamisest tingitud ilme näha võib-olla ka sellel musta õhupalliga fotol, mis oli mu tõeline lemmik. Aga tegelikult meeldib mulle see pilt hoopis teisel põhjusel: ei, asi pole ka õhupalli, pea ja aiapostide kaunis kombineerumises, vaid selles, et potentsiaalselt võiks õhupallis ju peegelduda fotograaf ise. Seda mõtet mõlgutades tekib mõnus kinnise ruumi efekt. Foto on eneseküllane, suletud universum. Rohkem ei ole midagi vaadata, sest õhupalli pind annab vaatajale kätte ka selle, mis teiselepoole kaamera silma jäi. Ja vaatajale endale polegi ruumi. Meie oleme väljaspool.

Igaljuhul mulle jättis see näitus väga sügava mulje. Selline tiir inimeste seas, kes kõik sulle tõsiste ja tihti kurnatud nägudega otsa vaatavad, oli väga kosutav kuidagi. Tekitas tahtmise minna koju või vanaema juurde, et seal vanu fotoalbumeid lappama hakata. Vaatada pilte, mis pärinevad ajast, kus foto ei olnud pelgalt pikslid arvutiekraanil, vaid reaalne paksule papist pinnale kleebitud objekt. Kus foto oli tõsine asi. Isegi mitte veel kunst.

Amos Gitai jäljed Palais de Tokyo's

Ühel väga mustal pühapäeval mõni nädal tagasi helistasin ma Triinule, et öelda "Teeme midagi!", sest tahtmine tegemata, aga tegemist hädasti vajava, töö käest põgeneda oli lihtsalt nii suureks paisunud. Muidugi ei teinud ma kõnet sõbrale ilma eelneva ettevalmistuseta, sest see midagi oli järjekordne visiit Palais de Tokyo'sse, ja muidugi oli Triin lahkelt nõus minuga kaasa tulema, sest ta polnud sinna veel jõudnud.

Seekord oli Le Chantier (meeldetuletuseks, eesti k Ehitusplats) nime kandvas näituseruumis üleval kinokunstniku Amos Gitai installatsioon pealkirjaga Traces (eesti k Jäljed). See videoväljapanek suleti 10. aprillil.

Väikesel infolehel, mida ma kassast kolm tükki rabasin mingis meeltesegaduse hoos, sest olin veendunud, et kogu informatsioon ei mahu kuidagi ühele A4-le, seisab, et Amos Gitai tegeleb oma filmides identiteedi, eksiili, mälu ja Ajaloo (jah, suure A-ga) küsimustega. Teda huvitab minevik ja olevik ja nendevaheline suhtlus, mälu edasiandmine ja kunsti roll selle kõige juures. Oma hiiglaslikus installatsioonis Palais de Tokyo's on ta kokku koondanud katkendid neljast filmist, millest kesksel kohal on veel võtetejärgus olev Lullaby for my father (2011 eesti k Hällilaul minu isale), et mõelda isiklikule ja emotsionaalsele kogemusele kollektiivse ajaloo sees. Ülejäänud kolm filmi on Free Zone (2005, eesti k Vaba Tsoon), Au Nom Du Duce (1993, eesti k Duce nimel, kus "Duce" viitab Mussolinile, sest film räägib diktaatori lapselapse Alessandra kandideerimisest neofašistliku partei esiridades Naapoli linnavalitsusse; Alessandra Mussolini kogus seal 47% häältest) ja Berlin, Jerusalem (1989, eesti k Berliin, Jeruusalem).

Enne suurde betoonsammaste ja metallvõredega saali astumist, võttis meid trepimademel vastu terve kuhi kirjasõna: seinale oli riputatud Gitai isa puudutavate originaaldokumentide koopiad. ja nende tõlked. Nimelt oli ta isa Munio Weinraub arhitektuuriõpilane Saksamaal, keda kahtlastel põhjustel 1933. aasta 14. juunil süüdistati "saksa rahva reetmises ja riigivastases tegevuses, levitamise eesmärgil kommunistlike traktide kogumises, eesmärgiga valitsus kukutada ja 1. mai tähistamist šaboteerida". Tegelikult jagas Munio Weinraub lendlehti protestimaks Hannes Mayer'i Bauhaus'ist vallandamise vastu. Mayer oli kooli juhtinud aastatel 1928-1930. Vahistamisele järgnes kohtuprotsess ja tänu Weinraub'i advokaadi heale tööle õnnestus tal kergelt pääseda st ta pidi riigist lahkuma. Weinraub läks Šveitsi. Mis ajaloos edasi vaadates ühele noorele andekale juudisoost mehele nii vilets saatuse keerdkäik ei olnudki. Ja sellest kõigest valmiv Amos Gitai isa eluloo fiktsionalisatsioon jutustabki.

Kui esialgu tundus saal olevat täidetud lihtsalt ebamääraste ja ühtesulavate valjude helidega, siis iga video ees peatudes ja seda vaadates eristus üsna selgelt just seda filmikatkendit saatev muusika. Lõikude, kus ainult kõneldi, mõistmisel olid suureks abiks subtiitrid. Nagu Sophie Calle'i puhulgi, sobis Gitai installatsioon nendesse räämas ruumidesse nagu valatult, videopildi läbipaistvate pindade alt kumas lagunenud krohviga ebatasane sein, vaatajaid takistas seina katsumast ehitusplatsidelt tuttav metallvõre ja kõrvuti või kohakuti Gitai töödega võis leida jälgi ka Calle'i töödest (nt vildikakirjutused seintel), mis mineviku jälle olevikku tõid.

Trepist laskudes tervitasid meid viiulihelid ja viiuldaja siluett seinal. Kahjuks jäi üles märkimata, millisest filmist see katkend pärines, aga ilus oli ikka.

Viiuldaja vastast valitses aga hoopis teine õhkkond: väiksel kättejuhtunud materjalidest meisterdatud ekraanil nuttis äsjane Oscar'i võitja Natalie Portman ja tema nuuksumist saatis väga võimas laul - Had Gadia (pr k kasutati kirjapilti Haggadah) Chava Alberstein'i esituses. Seda laulu lauldakse juutide lihavõttepühade ajal (lootuses, et nad seda ka nii nimetavad). Tegemist oli avakatkendiga filmist Vaba Tsoon. Soovitan vaadata videot, et asja võlust tõeliselt aimu saada; meie igaljuhul seisime selle video ees väga-väga kaua ja viis kummitas pärast saalist väljumistki. Laulu mantralik kordumine tekitas kummastust ning julmade sõnadega lastelaulu üsna sünge interpretatsiooni kombineerumine tegelase tõetruude pisaratega muutis olustiku kuidagi eriti õõvastavaks, aga ilusaks.

Viiuldaja kõrval oli katkend filmist Berliin, Jeruusalem. Taas oli tegu avatseeniga - elusa maaliga, mille tegelastele andsid hinguse Pina Bausch'i* tantsutrupi tantsijad ning mille inspiratsiooniallikaks oli Georges Grosz'i maal Les Piliers de la société (saksakeelset pealkirja ma ei leidnud, eesti k Ühiskonna tugisambad) ja ka maalikunstnik Ernest Kirchner looming. Siin ajasid juttu ja tantsisid üsna grotesksed tegelased, kes meenutasid mulle tegeliku viite mittetundmise tõttu kõverpeeglis Kabareed Liza Minelli'ga peaosas. Või siis flaami kunstniku James Ensor'i groteskseid maale Intriig või Surm ja maskid (muide, Ensor on sakslaste kaasaegne).

Edasi liikusime ühe teise katkendi juurde, kus oli filmitud lihtsalt hooneid, mis kandsid nime Zeppelinfeld (eesti k zeppeliniväljak) ning mis asuvad Nürnbergis. Ehitise autoriks oli natsi-Saksamaa arhitekt Albert Speer ja selles kohas leidsid aset suured paraadid Füüreri auks. See oli katkend filmist Hällilaul minu isale. Seda tööd filmides tegin ka väikse ringvaate kogu kompleksist. Selle töö, nagu hiljem ka ühe teise, juures oli huvitavaks efektiks vaatajat ja vaatlusobjekti eraldava seina topeldamine ruumis. Video oli filmitud ilmselt autoga ümber paraadkompleksi sõites ning kaamera ja ehitise vahele jäi alati võreaed, mis oli väga sarnane aiaga, mis eraldas publikut ekraanist endast.

Kohe selle töö kõrval toimus aga hoopis kohtuprotsess, kus loeti ette süüdistust Munio Weinraub'ile ning kus karmilt haamrikest taoti; süüdistuse ettelugemist saatis katkematu ja ähvardav kirjutusmasina klahvide klõbin (väga kafklalik kui nüüd kirjanduslikesse klišeedesse laskuda). Süüdistuse tekst sai juba üleval kokku võetud, aga saksa keele gurmaanid võivad sellest väikest katkendit ka minu amatöörvideos kuulda.

Vastasseinal tegutses aga juba kaitse ehk Weinraub'i advokaat Burman (Ahmad Mesghara), kes süüdistajaid Weinraub'ile osaks saanud süüdistuste alusetuses veenda üritas. Selle video juures oli huvitav see, et keset sümmeetrilist filmipilti oli tühi taburet, mille ümber advokaat sammus ja millele ta aeg-ajalt osutas justkui sellel peaks istuma Weinraub ise. Nii minus kui ka Triinus sündis teooria, et tegelikult peategelast ennast kogu filmis näitleja kehastuses ei figureerigi. Seda mõttekäiku jäi kinnitama viimane filmikatkend, …

… kus samuti Weinraub ennast kätte ei andnud ning milles siis Weinraub'i advokaat talle vanglasse teatama tuli, et ta võib riigist lahkuda. Visiit leidis päriselt aset 1933. aasta juunis kui Weinraub viibis Frankfurt'is vangimajas. See video, mis oli projitseeritud otsaseinale, oli kõige halvemini st ebamugavamini vaadeldav, aga ometi lahenduse poolest üks huvitavamaid. Kuna me esimese ringiga katkendi algust ei näinud, jäi esmapilgul mulje nagu Weinraub peaks asuma seal, kus näitusepublik. Nimelt vaatas advokaat Burman korduvalt läbi paksude vanglatrellide meie suunas (ja taas topeldasid filmitrelle näituse piirdevõred, millest me omakorda läbi piilusime!). Järgmisel ringil aga selgus, et advokaadihärra tegelikult ei tea, millises kongis täpselt tema klient paikneb, või siis et pigem asub Weinraub kusagil ülemisel korrusel, sest ta vaatab aeg-ajalt ka üles Weinraub'iga rääkides. Ja varvad, mille vahelt ta meie suunas piilub, on tegelikult osa väravast, mille kaudu advokaat ise vangla sisehoovi sisenes.


















Kokkuvõtteks võiks öelda niipalju, et näitus oli tõeliselt meeleseisundit ja atmosfääri loov. "Mussolini-Mussolini!" skandeerivate itaallaste kõrvuti asetamine ksenofoobiat ja genotsiidi käsitlevate filmikatketega ei saa kuidagi kedagi külmaks jätta. Nagu ka isikliku ja subjektiivse kogemuse, enda ajaloo kujutamise segunemine kogukondliku, universaalse ajalookäsitlusega. Väljudes segunesid kõik need individuaalsed hääled taas ühiseks heliseinaks, alles jäi tunne, mis häiris ja paitas üheaegselt.

**************************************************************

Boonusena käisime ka teistel, mininäitustel, mis Palais de Tokyo's samal ajal olid. Mõlemad olid üsna pettumustvalmistavad või tummaks jätvad. Esimese nimi on mul täiesti mälust pühitud ja ka pildistamine ei torganud ruumis viibimise hetkel hetkekski pähe (tegemist oli kummalise kombinatsiooniga küllusesarvest, puust majakesest ja väikestest savikuhjalaadsetest kujudest).

Teine oli Karsten Födinger ja tema installatsioon Cantilever (eesti k konsool ehk tugi mingi ehitiseosa kandmiseks või toetamiseks), kus käis mäng tasakaalu ja kandejõuga. Nimelt oli kunstnik asetanud tellingutele suured betoonplokid, esitades nii väljakutse füüsikaseadustele ja kutsudes publikut üles mõtlema ehitise kui niisuguse stabiilsuse ja turvalisuse peale. Eriti hästi peaks see töö, mis asetub konstrueerimise ja dekonstrueerimise piirile, sobima Palais de Tokyo ' praegusesse (ümber)ehitusjärgus olevasse ajahetke (selle blogi sõnul).

Meis tekitas see töö samuti küsimusi, nagu nähtub piltidest. Kaastekstita sellised asjad mind eriti ei kõneta ja emotsioone ei tekita, teksti lugenuna võis küll juba edasi mõelda. Aga võta nüüd kinni, milles asi. ("Ongi kõik või?")

*Kes Pina Bausch'i vastu huvi tunneb või siis veel ei tunne, aga tunneb, et tahaks, siis temast valmis hiljuti Wim Wenders'il film Pina 3D-s. Siin on see juba kinodes ja Triinu initsiatiivil ka nähtud. Hea film, selline tants mulle meeldib, aga 3D otstarve on küsitav. Treilerit uudista siit.

Ühendatud Visuaalsed Kunstnikud ja La Gaîté Lyrique

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et järgnevad videod said filmitud juba rohkem kui kuu aja eest. Aga erinevatel motivatsioonilistel põhjustel saavad nad üles pandud alles nüüd.

Nimelt toimus märtsi esimesel nädalal sellises kohas nagu La Gaîté Lyrique terve rida väga kaasaegsele kunstile sarnanevaid näitusi ja üritusi, millest osa olid tasuga ja teine osa tasuta, viimasest saime osa meiegi.

Kuna mälu on mul vilets ja ma rohkem sellesse majja sattunud ei ole, siis mainiksin lühidalt, et La Gaîté Lyrique'i näol on põhimõtteliselt tegemist 3. arrondissement'is asuva kultuuriruumiga, mille eesmärgiks on tuua erinevad interdistsiplinaarsed kunstid inimestele lähemale ning kallistada kõvasti ja soojalt kunsti ja tehnoloogia ristumist.

Näituse/kunstisündmuse, millest meie osa saime, taga oli kollektiiv nimega United Visual Artists (eesti k Ühendatud Visuaalsed Kunstnikud). Tegemist on Ühendkuningriikide kambaga, kes huvitub kunstist ja disainist ja skulptuurist ja arhitektuurist ja… Muide, kui koduleheküljelt nende tööde nimekirja vaadata, siis selle hulgas on ka Massive Attack'i tuuride lavad aastatel 2003-2010 ehk ka Eestis toimunud kontserti oma.

Seekord usaldas La Gaîté Lyrique lihtsalt oma ruumid neile ja UVA töötles ruume heli, valguse ja pildiga. Kesksel kohal oli panoptikoni metafoor ehk mängiti teemaga, et keegi jälgib meid (võib-olla) pidevalt ja meie ei saa seda kuidagi kindlalt teada, aga tunne on, et jälgib.

Niisiis väike ülevaade meie külastusest: kõigepealt reserveerisime väikese pusimise peale endale tasuta piletid kella 15-ks (nimelt lasti inimesi sisse iga tunni aja tagant piiratud hulk, et saalitd ülekurnatud ei oleks). Siis seisime järjekorras, et oma reservatsioon käepaela vastu vahetada. Siis läksime läbi turvakontrolli, kes meie kottidesse piilus ja olimegi õnnelikult näitusel.

Esimesena sisenesime pisikesse valgesse pehmemat sorti seintega ruumi, mille sees oli helikunsti teos UVA külaliskunstnikult Scanner'ilt (eesti k Skänner). Teos kandis pealkirja Les Fenêtres (kliki ja kuula, oma kõrv on kuningas) ning oli inspireeritud Charles Baudelaire'i samanimelisest proosapoeemist. Eriti lahedaks tegi asja see, et esimese semestri eksamil olin ma seda luuletust võrdluses Émile Zola ühe romaani incipit-iga.

Edasi liikusime poolkorrusele, kus sai vaadata alumise korruse seina, millele oli projitseeritud terve hulk videoid inimeste nägudest. Äkitselt taipasime, et need näod on meie kaaskülastajate omad ning et ka meie saame kaamera ette keksima ja grimassitama minna. Tegimegi nii. Aga asja ennast ilma meieta ja juba alumiselt korruselt nähtuna saab vaadata esimeses videos.

Pärast seda kui me oma originaalsuse piiratust tajunud olime seal kaamera ees seistes, liikusime alumisele korrusele, kus meid võtsid vastu vertikaalsed vilkuvad päevavalguslampide laadsed asjad, mida saatis väga tähesõdadelik muusika. Nende asjade vahelt oli tore läbi jalutada ja jalutuskäigu lõpus olid peeglid st terve ruumi tagumine osa oli suurte peegeldavate pindadega väiksemateks ruumideks jagatud. Lisaks paisati õhku ka lämmastikuauru. Oli väga müstiline, ühesõnaga. Ja sellest kogemusest ka järgmine video.

Viimasesse ruumi jõudmiseks tuli meil taas järjekorras seista, sest sinna lasti kümnekaupa sisse. Tegemist oli skännimisruumiga, kus meid nagu poes kaupade ribakoode loeti ja diagnoos anti. Vastupidiselt enamikule külastajatest, kes meiega koos sisse läksid, ei jäänud me ootama kuni skänner meieni jõuab, vaid hüppasime ise ta teele ette. Väga vahva oli, mis sest, et Anna diagnoosiks korduvalt "evil" (eesti k kuri) osutus.

Selline tore kogemus siis - mõnus, kui on kunst, milles publik aktiivselt osaleda saab. Meil oli huvitav. Lõpetuseks ka mõned pildid: (1) Näod seintel, mis vastavalt arvutiprogrammile taas ilmuvad nii, et võib näha ka eelmiste päevade külastajaid nende kõrval, kes otse-eetris nägusid teevad; (2) Triin ja Anna elektrivälkusid pildistamas; (3) Mina peegliteruumis; (4) Tundmatu isik skänneri ruumi sinises valguses.