Muinsuspäevad (Journées de Patrimoine) ja Sorbonne

1. Möödunud nädalavahetusel olid Prantsusmaal muinsuspäevad, mille puhul sai tasuta külastada kõiki muuseume, lisaks ka muinsuskaitse all olevaid hooneid, kuhu muidu sisse ei lasta; korraldati ka tasuta ekskursioone ja toimus muid üritusi. Laupäeval, teiste erasmuslaste initsiatiivil, käisin ma Sorbonne'i ülikooli hoones, kuhu muidu lastakse sisse ainul selle kooli üliõpilasi ja töötajaid, vastava tunnistuse ettenäitamisel, ja Panthéonis. Seekordne pildiseeria puudutab Sorbonne'i ja esimesel pildil ongi fuajee trepp, mida mööda üles minnes erinevatesse saalisesse saab. Lisaks on pildil vasakult paremale hispaanlanna Laura, tänu kellele mul kodu on, ja itaallanna Gloria, kes on muidu tore.
2. See pilt käib kokku 5. pildiga ja sellel on kujutatud uksehoidja riietust (pr k huissier), aga siia sai pilt pigem sellepärast, et riietus on vastuolus mannekeeniga, kes seda kannab. Väga uuenduslik ja julge Sorbonne'ist!
3. Ja siin on kujutatud Tulevikku.
4. Ja siin on miski saal, kus on Richelieu' portree seinal. Selliseid saale oli veel.
   
5. Ja siin ongi erinevate teaduskondade värvid. Vasakult paremale: farmaatsia, kirjandus, täppisteadus, meditsiin, õigus jne
6. Musketärid.
7. Tähtsad onud maalil.
8. Tähtis saal, kus tähtsad onud tähtsaid asju arutavad ja tähtsaid otsuseid vastu võtavad.
9. Elokvents.
10. Naine ja keemia.
11. Suure saali laes oli kujutatud paljaid naisi, kes sümboliseerisid erinevaid teadusi.
12. Ja nende all olid riides tarkade onude kujud, kes nende erinevate teadustega tegelesid.
    

Mida siin veel näha on saanud

1. Esmaspäeval (13/9) käisime Bastille' ooperiteatris Tšaikovski ooperi "Jevgeni Onegin" (pr k Eugène Onéguine) proovi vaatamas ja ekskursioonil kulisside taga. Proovist pilti teha ei tohtinud, aga tagaruumidest ma mõned tegin. Esimesel ongi kujutatud Puccini ooperi Il Trittico lavadekoratsioone. Mis Oneginisse puutub, siis kuna meie keelerühma õpetaja on selline hajameelsemat laadi, siis oli ta kohtumispaigaks vale aadressi märkinud, mis ei olnud teatri asupaika arvestades üldse loogiline, ja me ootasime igaks juhuks peatrepi juures - sealt leitakse meid ju ikka üles! Aga ei leitud ja esimene osa jäigi nägemata. Teine osa aga oli ajapiirangu tõttu lihtsalt poolik. Aga vähemalt nägime Lenski ja Onegini duelli ära. Lauldi, muuseas, vene keeles. Ekskursioon seevastu oli õnnestus ja giidiks oli tore suurte taskutega onu, kes imekiiresti kõndis ja rääkis. Et ma panin tähele, et üks lavatagune saal on kannab Emile Zola nime, siis küsisin, et kas kõik saalid on kirjanike nimedega - tuli välja, et hoopis heliloojate nimedega ja Zola-saal on lavatöötajate nali ja protestimärk. Nad nimelt leiavad, et nende töötingimused (puudub päikesevalgus) on sama karmid, kui söekaevuritel ja sellest ka selline nimi. Lisaks kutsuvat nad maa-aluseid ruume kaevanduseks, tavalise põrgu asemel. Veel rääkis see onu mulle, et kuigi maailmas enim mängitav ooper on Bizet' "Carmen", siis lindistusena enim müüv on Rossini La gazza ladra (Varastav harakas vms), sest sellest ühte aariat laulab Tintin'i koomiksi tegelane, ooperiprimadonna Castafiore ja lapsed ilmselt nõuavad oma vanematelt seda aariat kuulata.
   
2. Teisel pildil on suure lavataguse 1/30. Bastille ooperiteater on nimelt suurimaid maailmas: 2703 istekohta, kõik enam-vähem hea vaatega lavale; lisaks on lava ise lift, millega saab dekoratsioonid kogu tervikuna maa-alustesse osadesse saata ja seal ümber paigutada, nii saab näiteks mitut proovi korraga teha või teha proovi ka etenduse ajal (see metalne sein on nimelt super heli- ja tulekindel). Üldse on neil seal mitu-mitu-mitu korda suurem lavatagune, kui te ette oskate kujutada ja mingi eriti keerukas dekoratsioonide ümberpaigutamise süsteem, mis käib kõik minutite jooksul ja arvutite abil. Nii hoitakse mitu tükki korraga mängus ja teater tulebki rahvale lähemale - mis oligi selle Mitterand'i ajal ehitatud teatri eesmärgiks. Ahjaa, aukustika on ka väga hea, mikrofone ei vajata.
3. Ühel laupäeval jalutasin ma siit Pré-Saint-Gervais'st kesklinna - trajektoor on lihtne ja kulgeb laskuval maastikul. Pildil on suur seinajoonistus Belleville'i tänavalt. Hiljem olen sama marsruuti kuni Republique'ini ja sealt juba Bastille' poole pöörates jalgrattaga läbinud. Imetore, sest vändata pole vaja. Viimati sain hakkama vasakpöördega Republique'i metroo juures ja Bastille' ringtee ületamisega. Külma närvi läheb selleks hädasti vaja.
4. See ilus vaade avaneb Simone de Beauvoir'i nimeliselt ülekäigult (pr k passerelle), mis saab alguse või lõpu, sõltuvalt liikumissuunast, François Mitterand'i raamatukogu eest, mis asub minu ülikooli lähedal.
   
5. Ja siin pildil on see ülekäik ka raamatukogu poolt vaadatuna ära toodud. Tegemist on väga sümpaatse puitkonstruktsiooniga, nagu näete. Kaks meest mustas on mingi tähtis/kuulus inimene ja fotograaf. Sillal käis parasjagu mingisugune fotosessioon ja see kaabuga onu pidi sada korda mööda silda fotograafi poole kõndima, tõsine ilme näol.
   

Pildid sellest, mis ma näinud olen (vastupidises järjekorras)

1. Université Paris Diderot 7 ehk vaade ühele hoonele kahest ja natuke prantsuse lapsukesi kah. Hoonete nimed on Halle aux Farines (Jahude hoone, mis ongi pildil) ja Grands Moulins (Suured veskid), sest kunagi olidki nendes veskid, aga nüüd on kool, mille õpperuumide nummerdussüsteem on ülikeeruline.
   
2. Hôtel de Ville (Raekoda), milles asub Mairie de Paris (Pariisi linnapea hoone) ja kus võetakse vastu välisriikide riigipeasid. Arhitektuur imiteerib renessanssi, aga hoone on uuem. Käisime seal ekskursioonil ja nägime toredaid lae- ja seinamaale. Antud pildil ühinevad subliimsus (paremal) ja ratsionaalsus (vasakul), et saada Kunstiks.
3. Sellel paljal naisel, kes pole mitte Ophelia, on midagi ühist teadusega - ta on näiteks alasti tõde või midagi...
4. Ja see naeratav naisekuju on töö ülistuse ülim tase - ta on rõõmsas tujus, sest on liialdanud oma töö viljade pruukimisega (viljadeks muidugi viinamarjad või täpsemalt nende magushapu pruul). Huvitav näha sellist häguste silmadega neiut suures saalis.
5. Ja sellel freskol on kujutatud heategevust - me näeme, kuidas vaesed oma vähest jagavad ja esmalt teiste eest hoolitsevad.
6. Veel paljaid naisi, aga seekord nad ei ole alasti tõde.
7. Peasaali (kus riigipead hümni kuulavad) laemaal, kus on kujutatud tantsimist läbi ajastute - pange tähele erinevate ajastute kostüüme.
8. Minu tuba.
9. Väike aplaus Les Halles'i kandis leiduvaid maju kaunistavatele joonistustele. Ehk koloniaalajastu eksisteerib arhitektuuris jätkuvalt.
10. Klein, Yves Klein. Ja ikka sinine, aga puu seekord. Centre Pompidou, nagu ka järgmine
    
11. Elekter ja peeglid pluss Anna ja mina.
12. Tore riidepuu Kopenhaageni lennujaama WC-s.
    

1. 

Kuidas ma mitte-Pariisi elama tulin

4. septembri varahommikul lendasin ma ära. Terve öö ei saanud magada, kõik need neli tundi ööd, mis mulle ette nähtud olid. Kell ebanormaalselt vara tõusin ma üles, mugisin sisse kaks ema tehtud võileiba ja jõin pool tassi kohvi, panin riidesse, pesin hambad, kammisin pea.

Lennujaamas eelkaalumisel selgus, et ma olen meisterpakkija: mu hiigelkohver oli 19,9 kg ehk 100g alla lubatud normi. Päris kaalumisel nii hästi ei läinud, sest käsipagas oli lubatust 2,3 kg raskem. Õnneks oli lennujaamaneiu lahke ja lubas mul ülekilod tasuta kohvrisse pakkida.

Lend möödus unetult ja linnujaam paistis tõesti aknast ära. Kopenhaagenis olin kohaliku aja järgi 7.15. Järgmised 8 tundi möödusid erinevatel pinkidel tukkudes; kõige vahvam pink oli esimene, sest selle ees oli väike autonäitus: inimesed võisid osaleda õnneloosis, mille pilet maksis kõigest 35 eurot ja endale ühe neist sportautodest võita. Ja absoluutselt kõik mehed pöörasid pea kuklasse, et autosid vaadata, enamus astusi ligi ja vähemalt kolmandik pildistas kas autosid niisama või ennast või oma naist või last auto kõrval. Naised muidugi ei pannud autosid tähelegi kuni hetkeni, mil mees neid kättpidi asja lähemalt uurima vedas. Üks auto oli sinine ja teine punane, vaevalt, et nad rohkem märkasid.

Viimases ooteruumis just enne Air France'i lennukisse sisenemist rääkis üks mees, kes minu kõrval istus, oma seisvale sõbrale oma hemorroididest. Teine kostis seepeale vastikust täis näoga, et küll on hea, et keegi inglise keelt ei mõista. Siis vabanes teisel pool mind koht ja kui viimane sinna istus, pakkusin inglise keeles lahkesti koha vahetust, et ta oma sõbra kõrval saaks olla. Oi seda häbi!

Lennuk ei lennanud kohe välja, vaid enne kulus 50 minutit selleks, et kindlaks teha, kas ratas vajab vahetamist või mitte. Ei vajanud, aga itaallased, kes Roomasse edasi lennata tahtsid, olid juba lootusetult närvilised ja maandumisel käis vähemalt minul küll külm jutt üle selja... Äkki ikka vajas vahetamist?

Lennujaamas sain kohvri ruttu kätte, kuigi üks naisterahvas seda enda omaks pidas ja enne rahule ei jäänud kui ma selle lahti tegin ja talle oma prantsuse-eesti sõnaraamatut näitasin. Edasi sõitsin rongiga RER B Gare du Nord'i (Põhjajaama), kuhu Hakim mulle vastu tulema pidi. Rongis istusid mu vastu väga sümpaatne keskeale lähenev armunud paarike, kusjuures mees surus enda jalad osavalt mu kohver-monstrumi ja pingi vahele. Nad uurisid, kas ma lähen või tulen ning, olles mind ära kuulanud, märkisid, et ma olen väga väsinud ilmega. Huvitav, millest see tuli? Mõtlesin juba, et vat kui vahvad on pariislased, nende nipsakus on vale jutt puha – ja siis hakkasid nad omavahel soravas saksa keeles kudrutama!

Vastu tuli, ja mitte just väikse hilinemisega, hoopis Magda ehk Hakimi ja Heli ühine sõbranna, tore poolatar, kes oktoobris Heliga koos Brüsselis elama hakkab. Vedasime mu asjad siis metroosse ja sealt edasi sõitsime Pré-Saint-Gervais'sse, mis ei olegi Pariis! Hakim tuli Hoche'i metroopeatusesse vastu ja tiris mu kohvri vapralt enda päris ja minu ajutise koduni. Nüüd ma olengi siin.

Jätkub...

Minek-minek-minek, 2-4-6!

Malika Ayane "Sospesa"