4. septembri varahommikul lendasin ma ära. Terve öö ei saanud magada, kõik need neli tundi ööd, mis mulle ette nähtud olid. Kell ebanormaalselt vara tõusin ma üles, mugisin sisse kaks ema tehtud võileiba ja jõin pool tassi kohvi, panin riidesse, pesin hambad, kammisin pea. 
Lennujaamas eelkaalumisel selgus, et ma olen meisterpakkija: mu hiigelkohver oli 19,9 kg ehk 100g alla lubatud normi. Päris kaalumisel nii hästi ei läinud, sest käsipagas oli lubatust 2,3 kg raskem. Õnneks oli lennujaamaneiu lahke ja lubas mul ülekilod tasuta kohvrisse pakkida.
Lend möödus unetult ja linnujaam paistis tõesti aknast ära. Kopenhaagenis olin kohaliku aja järgi 7.15. Järgmised 8 tundi möödusid erinevatel pinkidel tukkudes; kõige vahvam pink oli esimene, sest selle ees oli väike autonäitus: inimesed võisid osaleda õnneloosis, mille pilet maksis kõigest 35 eurot ja endale ühe neist sportautodest võita. Ja absoluutselt kõik mehed pöörasid pea kuklasse, et autosid vaadata, enamus astusi ligi ja vähemalt kolmandik pildistas kas autosid niisama või ennast või oma naist või last auto kõrval. Naised muidugi ei pannud autosid tähelegi kuni hetkeni, mil mees neid kättpidi asja lähemalt uurima vedas. Üks auto oli sinine ja teine punane, vaevalt, et nad rohkem märkasid.
Viimases ooteruumis just enne Air France'i lennukisse sisenemist rääkis üks mees, kes minu kõrval istus, oma seisvale sõbrale oma hemorroididest. Teine kostis seepeale vastikust täis näoga, et küll on hea, et keegi inglise keelt ei mõista. Siis vabanes teisel pool mind koht ja kui viimane sinna istus, pakkusin inglise keeles lahkesti koha vahetust, et ta oma sõbra kõrval saaks olla. Oi seda häbi!
Lennuk ei lennanud kohe välja, vaid enne kulus 50 minutit selleks, et kindlaks teha, kas ratas vajab vahetamist või mitte. Ei vajanud, aga itaallased, kes Roomasse edasi lennata tahtsid, olid juba lootusetult närvilised ja maandumisel käis vähemalt minul küll külm jutt üle selja... Äkki ikka vajas vahetamist?
Lennujaamas sain kohvri ruttu kätte, kuigi üks naisterahvas seda enda omaks pidas ja enne rahule ei jäänud kui ma selle lahti tegin ja talle oma prantsuse-eesti sõnaraamatut näitasin. Edasi sõitsin rongiga RER B Gare du Nord'i (Põhjajaama), kuhu Hakim mulle vastu tulema pidi. Rongis istusid mu vastu väga sümpaatne keskeale lähenev armunud paarike, kusjuures mees surus enda jalad osavalt mu kohver-monstrumi ja pingi vahele. Nad uurisid, kas ma lähen või tulen ning, olles mind ära kuulanud, märkisid, et ma olen väga väsinud ilmega. Huvitav, millest see tuli? Mõtlesin juba, et vat kui vahvad on pariislased, nende nipsakus on vale jutt puha – ja siis hakkasid nad omavahel soravas saksa keeles kudrutama!
Vastu tuli, ja mitte just väikse hilinemisega, hoopis Magda ehk Hakimi ja Heli ühine sõbranna, tore poolatar, kes oktoobris Heliga koos Brüsselis elama hakkab. Vedasime mu asjad siis metroosse ja sealt edasi sõitsime Pré-Saint-Gervais'sse, mis ei olegi Pariis! Hakim tuli Hoche'i metroopeatusesse vastu ja tiris mu kohvri vapralt enda päris ja minu ajutise koduni. Nüüd ma olengi siin.
Jätkub...
No comments:
Post a Comment