Roland Barthes par Roland Barthes

[Kõike siinset tuleb käsitleda romaanitegelase poolt öelduna.]

Palais de Tokyo ja Sophie Calle - Rachel, Monique

Seal, kus elavad šalalaad, on ka üks vägev kaasaegse kunsti koht - Palais de Tokyo [Tokyo palee] -, kuhu teatud kunstiteadlasehakatis mind käskival toonil prantsuse kontseptuaalkunstniku Sophie Calle'i projekti Rachel, Monique vaatama läkitas. See näitus oli publikule avatud 20. oktoobrist kuni 28. novembrini, seega tänaseks on see ilusti kokku pakitud, aga seda enam on ju põhjust pilte vaadata. Et alljärgneva näol on ülalmainitust lähtuvalt tegemist tellimustööga, olin seekord eriti ogaralt agar ja pildistasin nagu üks korralik hommikumaalane.

Niisiis, Sophie Calle'i installatsiooniseeria ei olnud sugugi üles pandud Palais de Tokyo põhiruumidesse, vaid nn Ehitusplatsile (pr k Chantier) ehk palee tulevastesse ja sisseseadmise imealgusjärgus olevatesse ruumidesse. Külastajasõbralikumas olekus avatakse see 5500m2 näitusepind alles 2012. aastal ning kuni selle ajani kasutatakse seda ajutiste väljapanekute jaoks. Esimese tulevasi ruume tutvustava näituse nimi Rachel, Monique viitab Sophie Calle'i emale, kes mõned aastad tagasi rinnavähi tagajärjel Montparnasse'i surnuaeda igavesele unele läks. Seega kasutab Calle seegi kord - kui kohmakalt ja halva mälu järgi tsiteerida üht õppejõudu - oma kunsti materjalina oma elu ja kogemusi. See lause peaks vastanduma ideele, et tema kunst on autobiograafiline ehk andma edasi mõtet, mille kohaselt tema enda elusündmused on pelgalt lähtepunkt, mis sellest edasi saab ja mis lõpuks publikuni jõuab, on igasugustest tõesuse piirangutest vaba (siis ehk autofiktsioon?). Ja tema tööd sobivad neisse mahajäätud tehasehoone laadsetesse ruumidesse nagu valatult.



















Sissejuhatavas tekstis kirjutab Calle: Elle s'est appelée successivement Rachel, Monique, Szyndler, Calle, Pagliero, Gonthier, Sindler. Ma mère aimait qu'on parle d'elle. Sa vie n'apparaît pas dans mon travail. Ça l'agaçait. Quand j'ai posé ma caméra au pied du lit dans lequel elle agonisait, parce que je craignais qu'elle n'expire en mon absence, alors que je voulais être là, entendre son dernier mot, elle s'est exclamée : "Enfin".
[Ta nimetas ennast järgemööda Rachel, Monique, Szyndler, Calle, Pagliero, Gonthier, Sindler. Mu emale meeldis, kui temast räägiti. Tema elu ei peegeldu minu töös. See ärritas teda. Kui ma asetasin oma kaamera voodi jalutsisse, milles ta vaevles, sest ma kartsin, et ta kustub kui mind kohal ei ole, kuigi ma tahtsin olla seal, kuulda tema viimaseid sõnu, hüüatas ta: "No kuule!"]

See üsna üllatav reaktsioon on tegelikult igati kooskõlas näitust vaadates vaatajale kooruva Calle'i ema iseloomuga: irooniline, eneseirooniline, aga kahtlemata elujaatav naine, kes valis oma hauaplaadile enda silmikõõritava foto ja lause Je m'ennuie déjà! [ Juba mul ongi igav!] Ometi saab ka näha selle naise teist, õrnemat ja hirmul, külge - seda eriti tänu viimaste hingetõmmete videoprojektsiooni kõrval asetseva valgega valgele kirjutatud illumineeritud tekstile, kus on loetletud Rachel-Monique viimased, kõik viimased.

Aga nüüd asjadest sellises järjekorras nagu ma neid vaatasin ja pisut ka temaatiliselt grupeeritult (nimesid töödel eraldi ei olnud ja mõned tekstid ja tööd või nende osad on pildiseeriast ka välja jäänud). Esmalt esimene vaade trepist laskudes - närtsinud lilled ema haual.

Igalpool mantrana kummitav sõna souci (eesti k mure):






































Lourdes'i fotoseeria, mille selgituseks minu katkendlik ja kokkuvõtlik saatetekstide kollaž:

• 11. november 2005 - Endale ja emale abi otsimise eesmärgil pöördub Sophie Calle selgeltnägija Maude Kristen'i poole, kes näeb, et Calle peab minema Lourdes'i. Kuna Calle soovib ennast juhtida lasta ja kontrollist loobuda, saada femme-objet'ks (eesti k naine-objekt) selgeltnägija käske täites, teeb ta seda. Esialgu plaanib ta ema kaasa võtta.

• 19. detsember 2005 - Calle'i meeleheaks selgub, et ta ei pea sinna uue aasta vastuvõtmise ajal minema. Emal on rinnavähk ja elada on antud veel 3 kuud. Calle mõtleb Ivanka Ivankovic'ile, kes nägi Neisti Maarjat just pärast oma ema kaotamist. On ju Neitsi naiselikkuse ja emaduse ideaal.

• 6. jaanuar 2006 - selgeltnägija ütleb Calle'ile, et oleks parem, kui ta ema endaga kaasa võtaks.

• 22. jaanuar 2006 - Calle asub ilma emata teele. Rongis pildistab ta enda peegeldust aknaklaasil.

• 23. jaanuar 2006 - Calle näeb kohale saabudes igal pool märke (piltidel näiteks hotell nimega Püha Monique); kui ta kirikus armulauda vastu võtma läheb, pistab ta küll leiva suhu, aga sülitab selle kohe välja; preester ütleb talle, et Lourdes on Kiriku süda, Rooma vaid keskpunkt; õhtusöögi ajal satub ta vestlusesse naisega naaberlauast, kes küsib: "Kuidas teil oma õnnetuses vedanud on?"; vestluses ühe preestriga, küsib too Calle'ilt: "Kas te räägite oma kaitseingliga?" (pilt nr 2 - küsimused tükikaupa fotosid katvatele klaasidele kirjutatud); keegi ütleb kusagil: "Ma olen alati armastanud Neitsit. Milline on teie suhe Neitsiga?" (pilt nr 3 - küsimus ja vastus on nagu lapsepõlve lemmikjoonlaual, kus ühe nurga alt vaadates paistab üks ja teise alt teine pilt); õhtul läheb Calle palvetama, aga ei palu midagi emale, vaid hoopis ideed. Kohustusliku 10 minuti möödudes ta lahkub, sest kauem ei saa palvetada - restoran pannakse kell 21 kinni.

• 24. jaanuar 2006 - Calle läheb tagasi Pariisi; imet ei juhtunud, aga vähemalt teavad selgeltnägija kaardid nüüd, et võivad teda kuhu iganes saata. Ta on ju nende käsul käinud Berck'is ja Lourdes'is.

Nagu mainitud, on emal rinnavähk. All paremas nurgas, pisut vildakil plaat ülevärvimata kirjaga, delikaatne ja õrn.



















Haua teematika oli näitusel läbiv. Vaadates alumisele korrusel, võis vaadata hauda sisse. Sellega paralleelselt kulges terve hauakivide sillutis, mis tipnes fotoga ema avatud kirstust (elusuuruses?!). Ema unistuste ja eelistuste mälestuseks oli ta kirst täidetud erinevate asjadega, mis neist tähtsamaid sümboliseerisid: näiteks MoMa liikmekaart tähistamaks unistust reisida New York'i, mängulehm, sest ema kogus lehmasid, lemmikautorite teosed, meeliskingad jne.

Uus aadress: Montparnasse'i surnuaed, 7. jaotus, 5 lõunasuunas, 8 idasuunas. Näitusel eemal, aga siin kõrval kollaž piltidest emast igas eas.

Kaelkirjaku alla on vildikaga kirjutatud: Quand ma mere est morte, j'ai achete une girafe naturalisée. Je l'ai installée dans mon atelier et prénommée Monique - Elle me regarde de haut. Avec ironie et tristesse. [Kui mu ema suri, ostsin ma kaelkirjakutopise. Ma panin selle oma atejeesse ja andisin talle eesnime Monique - Ta jälgib mind ülevalt. Iroonia ja kurbusega.] Ja väikesele paberilehele on harilikuga kirjutatud: Je suis morte de très bonne humeur. [Mul oli surres väga hea tuju.]




























Metronoomina tiksuv post-it'iga foto, kaelkirjakuga sama seina all paremal nurgas: Si je devais un jour disparaitre, je te laisse "mon" ombre qui veillera sur toi. [Juhuks kui ma peaksin ühel päeval kaduma, jätan ma sulle "oma" varju, et see sinu üle valvaks.]


























Üheks Calle'i ema suurtest soovidest oli minna põhjapoolusele. Pärast ema surma läks Calle sinna tema asemel; ta võttis kaasa ema Chanel'i kaelakee, sõrmuse ja foto ning pani need ema soovi mälestuseks ühel Arktika kaldal kivi alla, ise mõeldes tuleviku arheoloogidele, kes need sealt leiavad. Esimene sein - vesi jääpankadega ja vee kohin. Teine sein - ema viimased hetked ja jäine vesi ning kohin. Selle kõrval - dokumentatsioon ema esemete ja foto liustikule viimisest.






































Viimane installatsioon: suur puust ruum, musta plastikuga kaetud kergelt peegelduva laega, puuduv sein pööratud Ehitusplatsi seina poole; suur videoprojektsioon emaga, taustaks muusika, hingamine ja ümbritsevate inimeste sosin; tundub, et tegemist ei ole video, vaid liikumatu pildiga - siis on näha, et vana naine hingab; edasi sirutuvad tema poole käed, sosin muutub ärevamaks - kas ta ikka hingab?; katsutakse kordamööda pulssi, pannakse talle kätt suu ette ja nina alla, kutsutakse medõde, kes sama protseduuri kordab; siis kohendatakse tekki ja kõik algab uuesti.






















Ja viimane pilt ehk valge valgel valgustatult:

Monique voulait voir la mer une dernière fois.

Le mardi 31. janvier, nous sommes allées à Cabourg.
Dernier voyage.

Le lendemain "pour partir avec de beaux pieds" dernière pédicurie.
Elle a lu Ravel, de Jean Echenoz. Dernier livre.
Un homme qu'elle admirait depuis longtemps, sans le connaitre,
est venu à son chevet. Dernier rencontre.
Elle a organisé la cérémonie des obsèques : sa dernière fête.
Derniers préparatifs : elle a choisi sa robe de funérailles - bleu marine à motifs blancs -
une photographie où elle grimace pour sa pierre tombale
et comme épitaphe : Je m'ennuie déjà!
Elle a écrit un dernier poème, pour son enterrement.
Elle a retenu le cimetière du Montparnasse comme adresse définitive.
Elle ne voulait pas mourir. Elle a remarqué que c'était
la première fois de sa vie qu'elle n'était pas impatiente.
Ses dernières larmes ont coulé.
Les jours précédant sa mort, elle répétait sans cesse:
"C'est bizarre. C'est bête."
Elle a écouté le Concerto pour clarinette en la majeur
K.622 de Mozart. Pour la dernière fois.
Son dernier souhait: partir avec en musique.
Dernière volonté: "Ne vous faites pas de souci."
Souci... son dernier mot.
Le 15 mars 2006, à 15 heures, dernière sourire.
Dernière souffle, quelque part entre 15 heures 02 et 15 heures 13.
Insaisissable.

[Monique tahtis näha viimast korda merd./ Teisipäeval, 31. jaanuaril, läksime Cabourg'i./ Viimane reis./ Järgmisel päeval, “et lahkuda ilusate jalgadega”, viimane pediküür. / Ta luges Jean Echenoz'i Ravel'i. Viimane raamat. / Mees, keda ta juba ammu imetles, teda tundmata,/ tuli tema voodi äärde. Viimane kohtumine./ Ta korraldas enda ärasaatmise tseremooniat: tema viimane pidu. / Viimased ettevalmistused: ta valis matusekleidi – mariinsinine valge mustriga – foto, millel ta nägusid teeb, hauakivi jaoks/ ja epitaafiks: Juba mul ongi igav !/ Ta kirjutas viimase luuletuse, oma matusteks. / Ta jäi Montparnasse'i surnaia juurde oma lõpliku aadressina. / Ta ei tahtnud surra. Ta täheldas, et see oli/ esimene kord tema elus, kui ta ei olnud kannatamatu. / Voolasid tema viimased pisarad./ Päevadel, mis eelnesid tema surmale, kordas ta vahetpidamata:/ “See on imelik. See on tobe.” / Ta kuulas Mozart'i klarnetikontserti/ K.622. Viimast korda./ Tema viimane soov: lahkuda muusika saatel./ Viimane tahe: “ Ärge muretsege.”/ Mure... tema viimane sõna./ 15. märtsil 2006, kell 15.00, viimane naeratus./ Viimane hingetõmme, millalgi 15.02 ja 15.13 vahel. / Tabamatu.]

Siinkohal ma nutsin diskreetselt ja läksin suure emotsiooniga koju (tõsi, esmalt Tokyo palee raamatupoodi ja siis koju). Parim näitus seni.