Paul Guillaume'i kogu Orangerie's.

1. Kolmapäeval käisin Musée de l'Orangerie's, mille keldrikorrusel on peidus see, mis Paul Guillaume'i suurepärasest eelmise sajandi alguse kunstikogust järel on. Guillaume töötas Montmartre'il autotöökojas ja hakkas seal kunstiringkondadesse infiltreeruma. Seda nii edukalt, et juba 1912 avas ta oma galerii ja temast sai oma aja üks vägevamaid kollektsionääre-kunstimüüjaid (üldse oma liigi üks esimesi isendeid, tegelikult). Kahel esimesel pildil ongi maketid tema korteri tubadest, mille seintel võib näha töid, mis igale muuseumile või erakogujale rahuloleva naeratuse näole tooksid. Lisaks andis Guillaume välja ka ajakirja Les Arts a Paris [Kunstid Pariisis] ja muidugi vaimustus Aafrika kunstist ja oli väiksestviisi maaliamatöör.
   
2. Muuhulgas ripub seintel Modigliani, Picasso, Renoir, Cezanne, Rousseau, Derain, Soutine, Utrillo... Oeh, kadedaks tegi seegi, et seal ilutses just see Modigliani, millest kunagi keskkoolis mitte just väga meitserlik repro tehtud sai.
3. Sellel pildil on Chaim Soutine'i maal Le Garçon de l'étage [Liftipoiss].
4. Ja sellel detail tema maalist pealkirjaga Le Lapin [Jänes]. Selliseid natüürmorte, kus oli erinevas vastikusastmes surnud loomi ja linde tegi see kunstnik muide üsna ohtralt.
5. Nüüd aga Maurice Utrillo maali La Mairie au drapeau [Linnavalitsuse hoone lipuga] detail, sest mulle nii meeldis, kuidas tema tehnikal on illustratsioonilik maik juures.
6. PS: Muuseumi esimesel korrusel on näha Claude Monet' maaliseeria Les Nymphéas, mida ma ei pildistanud, aga mis oli ka väga lahe. Ja keldrikorrusel on ka ajutiste näituste osa, kus kahjuks pildistada ei lubatud, aga kus minu külastuse ajal oli üleval Heinrich Kühn'i fotonäitus.
   

Elukoha vahetusest

1. Juba alates 1. oktoobrist elan ma Pariisis, enne elasin Le Pré-Saint-Gervais's, mis on Pariis külje all, linnast kirdes ja külgneb 20. ja 19. arrondisement'iga. Esimene foto tähistabki sümboolselt minu kolimist, olen selles ikka veel väljaspool Pariisi, aga kohe-kohe astun linna sisse. Pilt sai tehtud ühel jalutuskäigul kunagi septembris, kuigi päike paistab meie maal ikka veel nii tugevalt aeg-ajalt.
2. Ja sellel pildil ongi näha Le Pré-Saint-Gervais' linnavalitsuse hoone. Linna süda on seal täitsa ilus ja asjalik, aga minu tänav oli pisut kahtlasema kontingendiga: poolakad, mustanahalised, araablased, hiinlased, mustlased ja sekka mõni prantslane ka.
3. Siin aga on näha minu ajutine kodu väljaspoolt; maja ise asub koodlukuga hoovi kõige tagumises otsas ja hoov ise on nagu väike paradiis keset seda rahvaste paablit. Aga mitte päris paradiis, sest katusel on jooksnud romipoisid mõttega "mis ripakil, see ära" ja viimasel ajal toimub tänavapoolsemates majades hiina maffia invasioon. Ja muidugi on suletud kogukonnas ka omad intriigid ja ükski naabri samm ei jää tähelepanemata. Ning jalgratas, mis pildilt paistab, varastati eelmisel nädalal postkontori ees ka ära - muidugi ei olnud see lukus ja Hakim unustas pooleks päevaks ära, et ta üldse kuhugi jalgrattaga läinud oli.
4. Mõned pildid Hakimi elamise sisemustest: siin on alumine korrus vaatega kööki. Kööki ja elutuba eraldavad kardinad ja hommikuti ma rohkem hiilisin seal kui tõesti hommikusööki süüa sain. Kiire jogurt ja mahl, ei enamat.
5. Ja siin on elutuba/Hakimi tuba. Tema magas sellel vahval diivanil ja mina ülemisel korrusel eraldi toas. Päeval istus Hakim erinevatel toolidel, vaatas telekat või kuulas plaati muusikaga, mida ta end parasjagu mängima harjutas, või põristas derbouka't (selline trummimoodi asi, mis ka seinal ripub - valge ja koonusjas). Mõnikord käisid tal ka õpilased ja siis nad põristasid koos. Mõnikord oli Hakim väga väeti ja haige - st jonnis - ja istus terve päeva diivanil teki all.
   
6. Ja siin on trepp, mis viis minu tuppa, mida teises postituses näha sai.
7. Nagu sissejuhatuses öeldud sai, kolisin ma ära. Nüüd elan kohati väga imelike sisekorra reeglitega ühikas või täpsemini milleski, mis oli algselt suunatud noortele naistöölistele, aga nüüd on väga võrdõiguslik ja lubab ka mehi ja üliõpilasi ja praktikante. Asja nimi on Fondation de Prince Arenberg. See ühiselamu asub 19. arrondisment'is, tervelt 4 metroopeatust ülikoolile lähemal kui eelmine elukoht. Sellel pildil ongi minu praegused 11m2. Paremat kätt on kraanikauss ja selle kõrval uks vannituppa, mida ma jagan veel ühe inimesega, kes siiani endast elumärki andnud ei ole. Vasakul on pruun külmkapp ja selle taga minu voodi ja voodi kõrval öökapp ja vastasseinas laud ja riiul ja riidekapp. Väga tore iseenesest. Aken avaneb tänavale, aga ma olen vist mürinaga juba harjunud. Köök on kõigile maja elanikele ühine ja asub keldrikorrusel (mina olen Eesti süsteemi kohaselt 4. korrusel); köögis on kõigil ka kaks kappi, mis lukku ja lukust lahti käivad ja kus oma mitteriknevat toidukraami ja nõusid hoida. Toas on kokkamine keelatud, aga söömine vist otseselt mitte, sest olen näinud inimesi toidutaldrikuga oma tuppa minemas. Internetiühendus on paljude wifi kasutajate tõttu kehva (see ei ole Eesti!), aga saame hakkama.