Mida siin veel näha on saanud

1. Esmaspäeval (13/9) käisime Bastille' ooperiteatris Tšaikovski ooperi "Jevgeni Onegin" (pr k Eugène Onéguine) proovi vaatamas ja ekskursioonil kulisside taga. Proovist pilti teha ei tohtinud, aga tagaruumidest ma mõned tegin. Esimesel ongi kujutatud Puccini ooperi Il Trittico lavadekoratsioone. Mis Oneginisse puutub, siis kuna meie keelerühma õpetaja on selline hajameelsemat laadi, siis oli ta kohtumispaigaks vale aadressi märkinud, mis ei olnud teatri asupaika arvestades üldse loogiline, ja me ootasime igaks juhuks peatrepi juures - sealt leitakse meid ju ikka üles! Aga ei leitud ja esimene osa jäigi nägemata. Teine osa aga oli ajapiirangu tõttu lihtsalt poolik. Aga vähemalt nägime Lenski ja Onegini duelli ära. Lauldi, muuseas, vene keeles. Ekskursioon seevastu oli õnnestus ja giidiks oli tore suurte taskutega onu, kes imekiiresti kõndis ja rääkis. Et ma panin tähele, et üks lavatagune saal on kannab Emile Zola nime, siis küsisin, et kas kõik saalid on kirjanike nimedega - tuli välja, et hoopis heliloojate nimedega ja Zola-saal on lavatöötajate nali ja protestimärk. Nad nimelt leiavad, et nende töötingimused (puudub päikesevalgus) on sama karmid, kui söekaevuritel ja sellest ka selline nimi. Lisaks kutsuvat nad maa-aluseid ruume kaevanduseks, tavalise põrgu asemel. Veel rääkis see onu mulle, et kuigi maailmas enim mängitav ooper on Bizet' "Carmen", siis lindistusena enim müüv on Rossini La gazza ladra (Varastav harakas vms), sest sellest ühte aariat laulab Tintin'i koomiksi tegelane, ooperiprimadonna Castafiore ja lapsed ilmselt nõuavad oma vanematelt seda aariat kuulata.
   
2. Teisel pildil on suure lavataguse 1/30. Bastille ooperiteater on nimelt suurimaid maailmas: 2703 istekohta, kõik enam-vähem hea vaatega lavale; lisaks on lava ise lift, millega saab dekoratsioonid kogu tervikuna maa-alustesse osadesse saata ja seal ümber paigutada, nii saab näiteks mitut proovi korraga teha või teha proovi ka etenduse ajal (see metalne sein on nimelt super heli- ja tulekindel). Üldse on neil seal mitu-mitu-mitu korda suurem lavatagune, kui te ette oskate kujutada ja mingi eriti keerukas dekoratsioonide ümberpaigutamise süsteem, mis käib kõik minutite jooksul ja arvutite abil. Nii hoitakse mitu tükki korraga mängus ja teater tulebki rahvale lähemale - mis oligi selle Mitterand'i ajal ehitatud teatri eesmärgiks. Ahjaa, aukustika on ka väga hea, mikrofone ei vajata.
3. Ühel laupäeval jalutasin ma siit Pré-Saint-Gervais'st kesklinna - trajektoor on lihtne ja kulgeb laskuval maastikul. Pildil on suur seinajoonistus Belleville'i tänavalt. Hiljem olen sama marsruuti kuni Republique'ini ja sealt juba Bastille' poole pöörates jalgrattaga läbinud. Imetore, sest vändata pole vaja. Viimati sain hakkama vasakpöördega Republique'i metroo juures ja Bastille' ringtee ületamisega. Külma närvi läheb selleks hädasti vaja.
4. See ilus vaade avaneb Simone de Beauvoir'i nimeliselt ülekäigult (pr k passerelle), mis saab alguse või lõpu, sõltuvalt liikumissuunast, François Mitterand'i raamatukogu eest, mis asub minu ülikooli lähedal.
   
5. Ja siin pildil on see ülekäik ka raamatukogu poolt vaadatuna ära toodud. Tegemist on väga sümpaatse puitkonstruktsiooniga, nagu näete. Kaks meest mustas on mingi tähtis/kuulus inimene ja fotograaf. Sillal käis parasjagu mingisugune fotosessioon ja see kaabuga onu pidi sada korda mööda silda fotograafi poole kõndima, tõsine ilme näol.