Pisut hallil, aga muidu igati täiuslikul reedehommikul kui ma viimati Belgias käisin, läksin Le Botanique'i näitusele. Võtsin oma võõrustaja kodu eest umbmääraselt õige suuna, sattusin varsti vanadele radadele ja leidsingi koha üles. Aga olin jõudnud liiga vara, sest näitusesaal avati alles keskpäeval. Istusin siis samas hoones olevasse hubasesse kohvikusse, mis pärast mu viimast külaskäiku oli suure kvaliteedihüppe teinud, ja tellisin ootamise hõlbustamiseks ühe kuuma šokolaadi. Mängis mõnus muusika, vaatasin aknast välja botaanikaaia poole ja kritseldasin oma märkmikusse lollusi. Oli tõeliselt hea päev näituse külastamiseks.
Le Botanique (eesti k botaanika/botaaniline, meessoo artikkel on tingitud koha täispikast nimest, milles figureerib sõna "le centre" ehk keskus), mis asub keset Brüsseli botaanikaaeda on Belgia prantsuskeelse kogukonna kultuurikeskus. Varem, aastatel 1829-1939, tegutsesid seal päris botaanikud, siis oli hoone ebamäärases hüljatud seisundis rohkem kui 40 aastat kuni lõpuks, 23. jaanuaril 1984, sai temast see, mis ta on juba viimased veerandsajandit. Le Botanique'i on lisaks näitusekülastajatele asja ka erineva (kaasaegse) muusika austajatel, sest seal toimub üle 200 kontserti aastas!
Muide, just selle koha kohta olevat Victor Hugo, kes seal eksiilis olles Belgia suhtes pigem negatiivselt meelestatud oli, ühes kirjas kirjutanud, et "Brüsselis on kaks imet, mis on maailmas ainulaadsed: raekojaplats ja botaanikaaed."
Sel korral oli Le Botanique'is üleval Norbert Ghisoland'i fotonäitus. Ghisoland oli üsna tavaline päevapiltnik, kes elas ja tegutses aastatel 1878-1939 Valloonias Borinage'is ja Frameries' (vaesed kaevanduste piirkonnad Hainaut' provintsis). Ghisoland'i isa oli kaevur, kes oma vanemale pojale paremat tulevikku tahtes, talle fotograafi kutseks vajaliku varustuse ostis. Kahjuks või õnneks vanem poeg suri noorelt ja nii saigi Norbert'ile osaks oma venna tulevik.
19. sajandi lõpuks oli fotograafi juures käimine tehnoloogia arengu tõttu kättesaadav ka tavainimesele. Kaevurid ja nende pered jäädvustasid nii tähtsaid hetki oma elust: ristimine, esimene armulaud, abielu, aga ka võit spordivõistlustel, uue ülikonna ostmine või õnnestunud maskeering.
Kuid tegemist ei ole siiski tavalise külafotograafiga, lihtsa jäädvustajaga, sest Ghisoland'il oli silma. Tema portreed on teadlikult komponeeritud ja väga läbimõeldud - ei saanud ju tol ajal sadu kordi nupule vajutada - ning seetõttu on lihtsad töölised ja maainimesed piltidel tihti ümberkehastunud mõneks fantaasiategelaseks või vähemalt kellekski, kes kuulub jõukamatesse ühiskonnakihtidesse. Piltidelt vastu vaatavad pühapäevariietes inimesed teeb aga veel väärtuslikumaks asjaolu, et nad peaaegu kunagi ei naerata. Nägu on see, mis reedab raske elu. Need tõsised ilmed peegeldavad ka teatud kohmetust. Nagu kirjutas ajalehes Le Monde Hervé Guibert: tegemist on unistus-fotodega, kus inimestel on seljas laenatud kostüümid, mida nad enam iialgi selga ei pane". Riided laenas neile selga Ghisoland ise - tihti jäi pintsak kitsaks, varukas või püksisäär liiga lühikeseks või liiga pikaks, oli puudu mõni nööp, kingad olid kulunud. See lisab piltidele teatava nukrameelse koomika. Hetkekski ei muutu fotod kuidagi kitšiks või võltsiks, need lihtsad inimesed säilitavad alati oma väärikuse. Tegemist on omamoodi antropoloogiga.
Muidugi Ghisoland'il endal suureks kunstnikuks saamise ambitsiooni ei olnud, vaid ta tegi lihtsalt armastusega oma tööd. Ent pärast tema surma avastas 1969. aastal juhuslikult tema lapselaps Marc Ghuisoland pööningult selle, mis tema elutööst säilinud oli. Nimelt oli Ghisoland väga hoolikas raamatupidaja ja kõik tema negatiivid olid nummerdatud - seetõttu teatakse, et kokku tegi ta oma karjääri jooksul umbes 90.000 pilti, millest on alles umbes pooled. Pärast lapselapse avastust on Ghisoland'i looming Belgias ja väljamaal ringi reisinud (näiteks 1991. aastal võis tema retrospektiivi nautida Palais de Tokyo's, Pariisis) ning tema fotodest ja elust on ilmunud ka mitmeid raamatuid.
Le Botanique'is olid vaatamiseks väljas ka mitmed fotod, mis seni taasilmutamata ja publikule tundmatud olid.
Pildistada kahjuks näitusel ei tohtinud, aga piletikontrolli lahkel loal sain "isiklikuks tarbeks" diskreetselt napsata kiire ja kõvera foto näituseruumi üldvaatest (seega pärinevad kõik fotod fotodest suurest Internetiookeanist).
Ka postkaartidega olid lood halvasti - näitusele tiiru peale tehes panin mitmed pildid kõrva taha, et nendest suveniir soetada, aga leti äärde jõudes selgus, et suurem osa postkaarte on juba müüdud ja otsas. Nii pidingi leppima ainult ühega, mis tegelikult oli oma olemuselt üks ebatüüpilisemaid näiteid Ghisoland'i loomingust, sest sellel kujutatud mees ja naine ei suhestu ega suhtle üksteisega mitte kuidagi. Distants nende vahel näib veel suurem kui pildilt paistab.
Tegelikult tundub seda postkaarti vaadates, nagu pilt oleks mõeldud hiljem kaheks lõikamiseks, et mõlemad inimesed endast portreefoto saaksid. Mis ei olegi ju nii kummaline selle aja kohta…
Eriti meeldis mulle selle näituse juures kontrast formaatide vahel, millega Ghisoland töötas ja millega töötasid näituse koostajad. Said ju Ghisoland'i kliendid kätte väikseformaadilise pildi, mille ääred tihti uduselt hajusid, kus raamivast ristkülikust oli saanud ovaal jne. Näituse publik aga näeb hiiglaslikke fotosid, mille äärtel on alles piltniku signatuur ja pildi katalogiseerimisnumber. Tänu sellele seni nähtamatu nähtavaks muutmisele, satub meie silma alla ka see, mida Ghisoland valmispildil ette näinud ei olnud - näiteks ühel fotol, kus kaks väikelast toolil istusid, uhked vammused seljas, paistab nö kaadrist väljas üks pea: see on usutavasti laste ema, kes neid pildistamise ajal paigal ja rahulikena hoida püüab.
Mõned originaalpildid olid ka klaasi all saali keskel uudistamiseks väljas. Nii õnnestus mõnda fotot näha mõlemas versioonis. Klaasi all oli ka üks ebatavalisem (ebatavalisem just oma tavalisuse tõttu) kompositsioon, kus pere lihtsalt suure valge linaga kaetud söögilaua ümber istus. Seina keskel laua kohal ilutses aga deviis: "N'est mère qu'à moitié celle qui n'a pas allaité" [On ema vaid pooleldi see, kes last imetanud ei ole]. Võttis mõrudalt muigama.
Üldiselt pildistas Ghisoland selle näituse põhjal otsustades salgeli lapsi - kas eraldi või koos vanematega. Tihti hoiavad modellid üksteisel õrnalt käest kinni. Lapsed üksinda, tõsised näod peas, mõjusid alati kuidagi täiskasvanulikult. Nagu lapsed, kes kunagi mänginud ei ole ja nüüd äkitselt ennast kiikhobuse seljast leides sellega midagi peale ei oska hakata, vaid sõnakuulelikult fotograafi juhiseid järgivad. Näiteks need lapsed pulmariietes mõjuvad küll pigem nagu minitäiskasvanud kui tänapäeva algkoolilaste eakaaslased. Üldiselt ongi nende tolle aja laste vanus kuidagi raskemini määratletav.
Natuke on see kummaline, tundmatusse taustsüsteemi asetamisest tingitud ilme näha võib-olla ka sellel musta õhupalliga fotol, mis oli mu tõeline lemmik. Aga tegelikult meeldib mulle see pilt hoopis teisel põhjusel: ei, asi pole ka õhupalli, pea ja aiapostide kaunis kombineerumises, vaid selles, et potentsiaalselt võiks õhupallis ju peegelduda fotograaf ise. Seda mõtet mõlgutades tekib mõnus kinnise ruumi efekt. Foto on eneseküllane, suletud universum. Rohkem ei ole midagi vaadata, sest õhupalli pind annab vaatajale kätte ka selle, mis teiselepoole kaamera silma jäi. Ja vaatajale endale polegi ruumi. Meie oleme väljaspool.
Sel korral oli Le Botanique'is üleval Norbert Ghisoland'i fotonäitus. Ghisoland oli üsna tavaline päevapiltnik, kes elas ja tegutses aastatel 1878-1939 Valloonias Borinage'is ja Frameries' (vaesed kaevanduste piirkonnad Hainaut' provintsis). Ghisoland'i isa oli kaevur, kes oma vanemale pojale paremat tulevikku tahtes, talle fotograafi kutseks vajaliku varustuse ostis. Kahjuks või õnneks vanem poeg suri noorelt ja nii saigi Norbert'ile osaks oma venna tulevik.
19. sajandi lõpuks oli fotograafi juures käimine tehnoloogia arengu tõttu kättesaadav ka tavainimesele. Kaevurid ja nende pered jäädvustasid nii tähtsaid hetki oma elust: ristimine, esimene armulaud, abielu, aga ka võit spordivõistlustel, uue ülikonna ostmine või õnnestunud maskeering.
Kuid tegemist ei ole siiski tavalise külafotograafiga, lihtsa jäädvustajaga, sest Ghisoland'il oli silma. Tema portreed on teadlikult komponeeritud ja väga läbimõeldud - ei saanud ju tol ajal sadu kordi nupule vajutada - ning seetõttu on lihtsad töölised ja maainimesed piltidel tihti ümberkehastunud mõneks fantaasiategelaseks või vähemalt kellekski, kes kuulub jõukamatesse ühiskonnakihtidesse. Piltidelt vastu vaatavad pühapäevariietes inimesed teeb aga veel väärtuslikumaks asjaolu, et nad peaaegu kunagi ei naerata. Nägu on see, mis reedab raske elu. Need tõsised ilmed peegeldavad ka teatud kohmetust. Nagu kirjutas ajalehes Le Monde Hervé Guibert: tegemist on unistus-fotodega, kus inimestel on seljas laenatud kostüümid, mida nad enam iialgi selga ei pane". Riided laenas neile selga Ghisoland ise - tihti jäi pintsak kitsaks, varukas või püksisäär liiga lühikeseks või liiga pikaks, oli puudu mõni nööp, kingad olid kulunud. See lisab piltidele teatava nukrameelse koomika. Hetkekski ei muutu fotod kuidagi kitšiks või võltsiks, need lihtsad inimesed säilitavad alati oma väärikuse. Tegemist on omamoodi antropoloogiga.
Muidugi Ghisoland'il endal suureks kunstnikuks saamise ambitsiooni ei olnud, vaid ta tegi lihtsalt armastusega oma tööd. Ent pärast tema surma avastas 1969. aastal juhuslikult tema lapselaps Marc Ghuisoland pööningult selle, mis tema elutööst säilinud oli. Nimelt oli Ghisoland väga hoolikas raamatupidaja ja kõik tema negatiivid olid nummerdatud - seetõttu teatakse, et kokku tegi ta oma karjääri jooksul umbes 90.000 pilti, millest on alles umbes pooled. Pärast lapselapse avastust on Ghisoland'i looming Belgias ja väljamaal ringi reisinud (näiteks 1991. aastal võis tema retrospektiivi nautida Palais de Tokyo's, Pariisis) ning tema fotodest ja elust on ilmunud ka mitmeid raamatuid.
Le Botanique'is olid vaatamiseks väljas ka mitmed fotod, mis seni taasilmutamata ja publikule tundmatud olid.
Pildistada kahjuks näitusel ei tohtinud, aga piletikontrolli lahkel loal sain "isiklikuks tarbeks" diskreetselt napsata kiire ja kõvera foto näituseruumi üldvaatest (seega pärinevad kõik fotod fotodest suurest Internetiookeanist).
Ka postkaartidega olid lood halvasti - näitusele tiiru peale tehes panin mitmed pildid kõrva taha, et nendest suveniir soetada, aga leti äärde jõudes selgus, et suurem osa postkaarte on juba müüdud ja otsas. Nii pidingi leppima ainult ühega, mis tegelikult oli oma olemuselt üks ebatüüpilisemaid näiteid Ghisoland'i loomingust, sest sellel kujutatud mees ja naine ei suhestu ega suhtle üksteisega mitte kuidagi. Distants nende vahel näib veel suurem kui pildilt paistab.
Tegelikult tundub seda postkaarti vaadates, nagu pilt oleks mõeldud hiljem kaheks lõikamiseks, et mõlemad inimesed endast portreefoto saaksid. Mis ei olegi ju nii kummaline selle aja kohta…
Eriti meeldis mulle selle näituse juures kontrast formaatide vahel, millega Ghisoland töötas ja millega töötasid näituse koostajad. Said ju Ghisoland'i kliendid kätte väikseformaadilise pildi, mille ääred tihti uduselt hajusid, kus raamivast ristkülikust oli saanud ovaal jne. Näituse publik aga näeb hiiglaslikke fotosid, mille äärtel on alles piltniku signatuur ja pildi katalogiseerimisnumber. Tänu sellele seni nähtamatu nähtavaks muutmisele, satub meie silma alla ka see, mida Ghisoland valmispildil ette näinud ei olnud - näiteks ühel fotol, kus kaks väikelast toolil istusid, uhked vammused seljas, paistab nö kaadrist väljas üks pea: see on usutavasti laste ema, kes neid pildistamise ajal paigal ja rahulikena hoida püüab.
Mõned originaalpildid olid ka klaasi all saali keskel uudistamiseks väljas. Nii õnnestus mõnda fotot näha mõlemas versioonis. Klaasi all oli ka üks ebatavalisem (ebatavalisem just oma tavalisuse tõttu) kompositsioon, kus pere lihtsalt suure valge linaga kaetud söögilaua ümber istus. Seina keskel laua kohal ilutses aga deviis: "N'est mère qu'à moitié celle qui n'a pas allaité" [On ema vaid pooleldi see, kes last imetanud ei ole]. Võttis mõrudalt muigama.
Üldiselt pildistas Ghisoland selle näituse põhjal otsustades salgeli lapsi - kas eraldi või koos vanematega. Tihti hoiavad modellid üksteisel õrnalt käest kinni. Lapsed üksinda, tõsised näod peas, mõjusid alati kuidagi täiskasvanulikult. Nagu lapsed, kes kunagi mänginud ei ole ja nüüd äkitselt ennast kiikhobuse seljast leides sellega midagi peale ei oska hakata, vaid sõnakuulelikult fotograafi juhiseid järgivad. Näiteks need lapsed pulmariietes mõjuvad küll pigem nagu minitäiskasvanud kui tänapäeva algkoolilaste eakaaslased. Üldiselt ongi nende tolle aja laste vanus kuidagi raskemini määratletav.
Natuke on see kummaline, tundmatusse taustsüsteemi asetamisest tingitud ilme näha võib-olla ka sellel musta õhupalliga fotol, mis oli mu tõeline lemmik. Aga tegelikult meeldib mulle see pilt hoopis teisel põhjusel: ei, asi pole ka õhupalli, pea ja aiapostide kaunis kombineerumises, vaid selles, et potentsiaalselt võiks õhupallis ju peegelduda fotograaf ise. Seda mõtet mõlgutades tekib mõnus kinnise ruumi efekt. Foto on eneseküllane, suletud universum. Rohkem ei ole midagi vaadata, sest õhupalli pind annab vaatajale kätte ka selle, mis teiselepoole kaamera silma jäi. Ja vaatajale endale polegi ruumi. Meie oleme väljaspool.
Igaljuhul mulle jättis see näitus väga sügava mulje. Selline tiir inimeste seas, kes kõik sulle tõsiste ja tihti kurnatud nägudega otsa vaatavad, oli väga kosutav kuidagi. Tekitas tahtmise minna koju või vanaema juurde, et seal vanu fotoalbumeid lappama hakata. Vaatada pilte, mis pärinevad ajast, kus foto ei olnud pelgalt pikslid arvutiekraanil, vaid reaalne paksule papist pinnale kleebitud objekt. Kus foto oli tõsine asi. Isegi mitte veel kunst.
No comments:
Post a Comment