Amos Gitai jäljed Palais de Tokyo's

Ühel väga mustal pühapäeval mõni nädal tagasi helistasin ma Triinule, et öelda "Teeme midagi!", sest tahtmine tegemata, aga tegemist hädasti vajava, töö käest põgeneda oli lihtsalt nii suureks paisunud. Muidugi ei teinud ma kõnet sõbrale ilma eelneva ettevalmistuseta, sest see midagi oli järjekordne visiit Palais de Tokyo'sse, ja muidugi oli Triin lahkelt nõus minuga kaasa tulema, sest ta polnud sinna veel jõudnud.

Seekord oli Le Chantier (meeldetuletuseks, eesti k Ehitusplats) nime kandvas näituseruumis üleval kinokunstniku Amos Gitai installatsioon pealkirjaga Traces (eesti k Jäljed). See videoväljapanek suleti 10. aprillil.

Väikesel infolehel, mida ma kassast kolm tükki rabasin mingis meeltesegaduse hoos, sest olin veendunud, et kogu informatsioon ei mahu kuidagi ühele A4-le, seisab, et Amos Gitai tegeleb oma filmides identiteedi, eksiili, mälu ja Ajaloo (jah, suure A-ga) küsimustega. Teda huvitab minevik ja olevik ja nendevaheline suhtlus, mälu edasiandmine ja kunsti roll selle kõige juures. Oma hiiglaslikus installatsioonis Palais de Tokyo's on ta kokku koondanud katkendid neljast filmist, millest kesksel kohal on veel võtetejärgus olev Lullaby for my father (2011 eesti k Hällilaul minu isale), et mõelda isiklikule ja emotsionaalsele kogemusele kollektiivse ajaloo sees. Ülejäänud kolm filmi on Free Zone (2005, eesti k Vaba Tsoon), Au Nom Du Duce (1993, eesti k Duce nimel, kus "Duce" viitab Mussolinile, sest film räägib diktaatori lapselapse Alessandra kandideerimisest neofašistliku partei esiridades Naapoli linnavalitsusse; Alessandra Mussolini kogus seal 47% häältest) ja Berlin, Jerusalem (1989, eesti k Berliin, Jeruusalem).

Enne suurde betoonsammaste ja metallvõredega saali astumist, võttis meid trepimademel vastu terve kuhi kirjasõna: seinale oli riputatud Gitai isa puudutavate originaaldokumentide koopiad. ja nende tõlked. Nimelt oli ta isa Munio Weinraub arhitektuuriõpilane Saksamaal, keda kahtlastel põhjustel 1933. aasta 14. juunil süüdistati "saksa rahva reetmises ja riigivastases tegevuses, levitamise eesmärgil kommunistlike traktide kogumises, eesmärgiga valitsus kukutada ja 1. mai tähistamist šaboteerida". Tegelikult jagas Munio Weinraub lendlehti protestimaks Hannes Mayer'i Bauhaus'ist vallandamise vastu. Mayer oli kooli juhtinud aastatel 1928-1930. Vahistamisele järgnes kohtuprotsess ja tänu Weinraub'i advokaadi heale tööle õnnestus tal kergelt pääseda st ta pidi riigist lahkuma. Weinraub läks Šveitsi. Mis ajaloos edasi vaadates ühele noorele andekale juudisoost mehele nii vilets saatuse keerdkäik ei olnudki. Ja sellest kõigest valmiv Amos Gitai isa eluloo fiktsionalisatsioon jutustabki.

Kui esialgu tundus saal olevat täidetud lihtsalt ebamääraste ja ühtesulavate valjude helidega, siis iga video ees peatudes ja seda vaadates eristus üsna selgelt just seda filmikatkendit saatev muusika. Lõikude, kus ainult kõneldi, mõistmisel olid suureks abiks subtiitrid. Nagu Sophie Calle'i puhulgi, sobis Gitai installatsioon nendesse räämas ruumidesse nagu valatult, videopildi läbipaistvate pindade alt kumas lagunenud krohviga ebatasane sein, vaatajaid takistas seina katsumast ehitusplatsidelt tuttav metallvõre ja kõrvuti või kohakuti Gitai töödega võis leida jälgi ka Calle'i töödest (nt vildikakirjutused seintel), mis mineviku jälle olevikku tõid.

Trepist laskudes tervitasid meid viiulihelid ja viiuldaja siluett seinal. Kahjuks jäi üles märkimata, millisest filmist see katkend pärines, aga ilus oli ikka.

Viiuldaja vastast valitses aga hoopis teine õhkkond: väiksel kättejuhtunud materjalidest meisterdatud ekraanil nuttis äsjane Oscar'i võitja Natalie Portman ja tema nuuksumist saatis väga võimas laul - Had Gadia (pr k kasutati kirjapilti Haggadah) Chava Alberstein'i esituses. Seda laulu lauldakse juutide lihavõttepühade ajal (lootuses, et nad seda ka nii nimetavad). Tegemist oli avakatkendiga filmist Vaba Tsoon. Soovitan vaadata videot, et asja võlust tõeliselt aimu saada; meie igaljuhul seisime selle video ees väga-väga kaua ja viis kummitas pärast saalist väljumistki. Laulu mantralik kordumine tekitas kummastust ning julmade sõnadega lastelaulu üsna sünge interpretatsiooni kombineerumine tegelase tõetruude pisaratega muutis olustiku kuidagi eriti õõvastavaks, aga ilusaks.

Viiuldaja kõrval oli katkend filmist Berliin, Jeruusalem. Taas oli tegu avatseeniga - elusa maaliga, mille tegelastele andsid hinguse Pina Bausch'i* tantsutrupi tantsijad ning mille inspiratsiooniallikaks oli Georges Grosz'i maal Les Piliers de la société (saksakeelset pealkirja ma ei leidnud, eesti k Ühiskonna tugisambad) ja ka maalikunstnik Ernest Kirchner looming. Siin ajasid juttu ja tantsisid üsna grotesksed tegelased, kes meenutasid mulle tegeliku viite mittetundmise tõttu kõverpeeglis Kabareed Liza Minelli'ga peaosas. Või siis flaami kunstniku James Ensor'i groteskseid maale Intriig või Surm ja maskid (muide, Ensor on sakslaste kaasaegne).

Edasi liikusime ühe teise katkendi juurde, kus oli filmitud lihtsalt hooneid, mis kandsid nime Zeppelinfeld (eesti k zeppeliniväljak) ning mis asuvad Nürnbergis. Ehitise autoriks oli natsi-Saksamaa arhitekt Albert Speer ja selles kohas leidsid aset suured paraadid Füüreri auks. See oli katkend filmist Hällilaul minu isale. Seda tööd filmides tegin ka väikse ringvaate kogu kompleksist. Selle töö, nagu hiljem ka ühe teise, juures oli huvitavaks efektiks vaatajat ja vaatlusobjekti eraldava seina topeldamine ruumis. Video oli filmitud ilmselt autoga ümber paraadkompleksi sõites ning kaamera ja ehitise vahele jäi alati võreaed, mis oli väga sarnane aiaga, mis eraldas publikut ekraanist endast.

Kohe selle töö kõrval toimus aga hoopis kohtuprotsess, kus loeti ette süüdistust Munio Weinraub'ile ning kus karmilt haamrikest taoti; süüdistuse ettelugemist saatis katkematu ja ähvardav kirjutusmasina klahvide klõbin (väga kafklalik kui nüüd kirjanduslikesse klišeedesse laskuda). Süüdistuse tekst sai juba üleval kokku võetud, aga saksa keele gurmaanid võivad sellest väikest katkendit ka minu amatöörvideos kuulda.

Vastasseinal tegutses aga juba kaitse ehk Weinraub'i advokaat Burman (Ahmad Mesghara), kes süüdistajaid Weinraub'ile osaks saanud süüdistuste alusetuses veenda üritas. Selle video juures oli huvitav see, et keset sümmeetrilist filmipilti oli tühi taburet, mille ümber advokaat sammus ja millele ta aeg-ajalt osutas justkui sellel peaks istuma Weinraub ise. Nii minus kui ka Triinus sündis teooria, et tegelikult peategelast ennast kogu filmis näitleja kehastuses ei figureerigi. Seda mõttekäiku jäi kinnitama viimane filmikatkend, …

… kus samuti Weinraub ennast kätte ei andnud ning milles siis Weinraub'i advokaat talle vanglasse teatama tuli, et ta võib riigist lahkuda. Visiit leidis päriselt aset 1933. aasta juunis kui Weinraub viibis Frankfurt'is vangimajas. See video, mis oli projitseeritud otsaseinale, oli kõige halvemini st ebamugavamini vaadeldav, aga ometi lahenduse poolest üks huvitavamaid. Kuna me esimese ringiga katkendi algust ei näinud, jäi esmapilgul mulje nagu Weinraub peaks asuma seal, kus näitusepublik. Nimelt vaatas advokaat Burman korduvalt läbi paksude vanglatrellide meie suunas (ja taas topeldasid filmitrelle näituse piirdevõred, millest me omakorda läbi piilusime!). Järgmisel ringil aga selgus, et advokaadihärra tegelikult ei tea, millises kongis täpselt tema klient paikneb, või siis et pigem asub Weinraub kusagil ülemisel korrusel, sest ta vaatab aeg-ajalt ka üles Weinraub'iga rääkides. Ja varvad, mille vahelt ta meie suunas piilub, on tegelikult osa väravast, mille kaudu advokaat ise vangla sisehoovi sisenes.


















Kokkuvõtteks võiks öelda niipalju, et näitus oli tõeliselt meeleseisundit ja atmosfääri loov. "Mussolini-Mussolini!" skandeerivate itaallaste kõrvuti asetamine ksenofoobiat ja genotsiidi käsitlevate filmikatketega ei saa kuidagi kedagi külmaks jätta. Nagu ka isikliku ja subjektiivse kogemuse, enda ajaloo kujutamise segunemine kogukondliku, universaalse ajalookäsitlusega. Väljudes segunesid kõik need individuaalsed hääled taas ühiseks heliseinaks, alles jäi tunne, mis häiris ja paitas üheaegselt.

**************************************************************

Boonusena käisime ka teistel, mininäitustel, mis Palais de Tokyo's samal ajal olid. Mõlemad olid üsna pettumustvalmistavad või tummaks jätvad. Esimese nimi on mul täiesti mälust pühitud ja ka pildistamine ei torganud ruumis viibimise hetkel hetkekski pähe (tegemist oli kummalise kombinatsiooniga küllusesarvest, puust majakesest ja väikestest savikuhjalaadsetest kujudest).

Teine oli Karsten Födinger ja tema installatsioon Cantilever (eesti k konsool ehk tugi mingi ehitiseosa kandmiseks või toetamiseks), kus käis mäng tasakaalu ja kandejõuga. Nimelt oli kunstnik asetanud tellingutele suured betoonplokid, esitades nii väljakutse füüsikaseadustele ja kutsudes publikut üles mõtlema ehitise kui niisuguse stabiilsuse ja turvalisuse peale. Eriti hästi peaks see töö, mis asetub konstrueerimise ja dekonstrueerimise piirile, sobima Palais de Tokyo ' praegusesse (ümber)ehitusjärgus olevasse ajahetke (selle blogi sõnul).

Meis tekitas see töö samuti küsimusi, nagu nähtub piltidest. Kaastekstita sellised asjad mind eriti ei kõneta ja emotsioone ei tekita, teksti lugenuna võis küll juba edasi mõelda. Aga võta nüüd kinni, milles asi. ("Ongi kõik või?")

*Kes Pina Bausch'i vastu huvi tunneb või siis veel ei tunne, aga tunneb, et tahaks, siis temast valmis hiljuti Wim Wenders'il film Pina 3D-s. Siin on see juba kinodes ja Triinu initsiatiivil ka nähtud. Hea film, selline tants mulle meeldib, aga 3D otstarve on küsitav. Treilerit uudista siit.