Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et järgnevad videod said filmitud juba rohkem kui kuu aja eest. Aga erinevatel motivatsioonilistel põhjustel saavad nad üles pandud alles nüüd.
Nimelt toimus märtsi esimesel nädalal sellises kohas nagu La Gaîté Lyrique terve rida väga kaasaegsele kunstile sarnanevaid näitusi ja üritusi, millest osa olid tasuga ja teine osa tasuta, viimasest saime osa meiegi.
Kuna mälu on mul vilets ja ma rohkem sellesse majja sattunud ei ole, siis mainiksin lühidalt, et La Gaîté Lyrique'i näol on põhimõtteliselt tegemist 3. arrondissement'is asuva kultuuriruumiga, mille eesmärgiks on tuua erinevad interdistsiplinaarsed kunstid inimestele lähemale ning kallistada kõvasti ja soojalt kunsti ja tehnoloogia ristumist.
Näituse/kunstisündmuse, millest meie osa saime, taga oli kollektiiv nimega United Visual Artists (eesti k Ühendatud Visuaalsed Kunstnikud). Tegemist on Ühendkuningriikide kambaga, kes huvitub kunstist ja disainist ja skulptuurist ja arhitektuurist ja… Muide, kui koduleheküljelt nende tööde nimekirja vaadata, siis selle hulgas on ka Massive Attack'i tuuride lavad aastatel 2003-2010 ehk ka Eestis toimunud kontserti oma.
Seekord usaldas La Gaîté Lyrique lihtsalt oma ruumid neile ja UVA töötles ruume heli, valguse ja pildiga. Kesksel kohal oli panoptikoni metafoor ehk mängiti teemaga, et keegi jälgib meid (võib-olla) pidevalt ja meie ei saa seda kuidagi kindlalt teada, aga tunne on, et jälgib.
Niisiis väike ülevaade meie külastusest: kõigepealt reserveerisime väikese pusimise peale endale tasuta piletid kella 15-ks (nimelt lasti inimesi sisse iga tunni aja tagant piiratud hulk, et saalitd ülekurnatud ei oleks). Siis seisime järjekorras, et oma reservatsioon käepaela vastu vahetada. Siis läksime läbi turvakontrolli, kes meie kottidesse piilus ja olimegi õnnelikult näitusel.
Esimesena sisenesime pisikesse valgesse pehmemat sorti seintega ruumi, mille sees oli helikunsti teos UVA külaliskunstnikult Scanner'ilt (eesti k Skänner). Teos kandis pealkirja Les Fenêtres (kliki ja kuula, oma kõrv on kuningas) ning oli inspireeritud Charles Baudelaire'i samanimelisest proosapoeemist. Eriti lahedaks tegi asja see, et esimese semestri eksamil olin ma seda luuletust võrdluses Émile Zola ühe romaani incipit-iga.
Edasi liikusime poolkorrusele, kus sai vaadata alumise korruse seina, millele oli projitseeritud terve hulk videoid inimeste nägudest. Äkitselt taipasime, et need näod on meie kaaskülastajate omad ning et ka meie saame kaamera ette keksima ja grimassitama minna. Tegimegi nii. Aga asja ennast ilma meieta ja juba alumiselt korruselt nähtuna saab vaadata esimeses videos.
Nimelt toimus märtsi esimesel nädalal sellises kohas nagu La Gaîté Lyrique terve rida väga kaasaegsele kunstile sarnanevaid näitusi ja üritusi, millest osa olid tasuga ja teine osa tasuta, viimasest saime osa meiegi.
Kuna mälu on mul vilets ja ma rohkem sellesse majja sattunud ei ole, siis mainiksin lühidalt, et La Gaîté Lyrique'i näol on põhimõtteliselt tegemist 3. arrondissement'is asuva kultuuriruumiga, mille eesmärgiks on tuua erinevad interdistsiplinaarsed kunstid inimestele lähemale ning kallistada kõvasti ja soojalt kunsti ja tehnoloogia ristumist.
Näituse/kunstisündmuse, millest meie osa saime, taga oli kollektiiv nimega United Visual Artists (eesti k Ühendatud Visuaalsed Kunstnikud). Tegemist on Ühendkuningriikide kambaga, kes huvitub kunstist ja disainist ja skulptuurist ja arhitektuurist ja… Muide, kui koduleheküljelt nende tööde nimekirja vaadata, siis selle hulgas on ka Massive Attack'i tuuride lavad aastatel 2003-2010 ehk ka Eestis toimunud kontserti oma.
Seekord usaldas La Gaîté Lyrique lihtsalt oma ruumid neile ja UVA töötles ruume heli, valguse ja pildiga. Kesksel kohal oli panoptikoni metafoor ehk mängiti teemaga, et keegi jälgib meid (võib-olla) pidevalt ja meie ei saa seda kuidagi kindlalt teada, aga tunne on, et jälgib.
Niisiis väike ülevaade meie külastusest: kõigepealt reserveerisime väikese pusimise peale endale tasuta piletid kella 15-ks (nimelt lasti inimesi sisse iga tunni aja tagant piiratud hulk, et saalitd ülekurnatud ei oleks). Siis seisime järjekorras, et oma reservatsioon käepaela vastu vahetada. Siis läksime läbi turvakontrolli, kes meie kottidesse piilus ja olimegi õnnelikult näitusel.
Esimesena sisenesime pisikesse valgesse pehmemat sorti seintega ruumi, mille sees oli helikunsti teos UVA külaliskunstnikult Scanner'ilt (eesti k Skänner). Teos kandis pealkirja Les Fenêtres (kliki ja kuula, oma kõrv on kuningas) ning oli inspireeritud Charles Baudelaire'i samanimelisest proosapoeemist. Eriti lahedaks tegi asja see, et esimese semestri eksamil olin ma seda luuletust võrdluses Émile Zola ühe romaani incipit-iga.
Edasi liikusime poolkorrusele, kus sai vaadata alumise korruse seina, millele oli projitseeritud terve hulk videoid inimeste nägudest. Äkitselt taipasime, et need näod on meie kaaskülastajate omad ning et ka meie saame kaamera ette keksima ja grimassitama minna. Tegimegi nii. Aga asja ennast ilma meieta ja juba alumiselt korruselt nähtuna saab vaadata esimeses videos.
Pärast seda kui me oma originaalsuse piiratust tajunud olime seal kaamera ees seistes, liikusime alumisele korrusele, kus meid võtsid vastu vertikaalsed vilkuvad päevavalguslampide laadsed asjad, mida saatis väga tähesõdadelik muusika. Nende asjade vahelt oli tore läbi jalutada ja jalutuskäigu lõpus olid peeglid st terve ruumi tagumine osa oli suurte peegeldavate pindadega väiksemateks ruumideks jagatud. Lisaks paisati õhku ka lämmastikuauru. Oli väga müstiline, ühesõnaga. Ja sellest kogemusest ka järgmine video.
Viimasesse ruumi jõudmiseks tuli meil taas järjekorras seista, sest sinna lasti kümnekaupa sisse. Tegemist oli skännimisruumiga, kus meid nagu poes kaupade ribakoode loeti ja diagnoos anti. Vastupidiselt enamikule külastajatest, kes meiega koos sisse läksid, ei jäänud me ootama kuni skänner meieni jõuab, vaid hüppasime ise ta teele ette. Väga vahva oli, mis sest, et Anna diagnoosiks korduvalt "evil" (eesti k kuri) osutus.
Selline tore kogemus siis - mõnus, kui on kunst, milles publik aktiivselt osaleda saab. Meil oli huvitav. Lõpetuseks ka mõned pildid: (1) Näod seintel, mis vastavalt arvutiprogrammile taas ilmuvad nii, et võib näha ka eelmiste päevade külastajaid nende kõrval, kes otse-eetris nägusid teevad; (2) Triin ja Anna elektrivälkusid pildistamas; (3) Mina peegliteruumis; (4) Tundmatu isik skänneri ruumi sinises valguses.
No comments:
Post a Comment