Eelmisel laupäeval olin ma oluliselt tublim kui sellel ja hoolimata ülihalvast ilmast, mis seisnes ebamäärases igas suunas sadavas vihmas ja vihisevas tuulekeses, vedasin ennast 30minutilise jalutuskäigu kaugusele oma kodust, et vaadata Pavillion Carré de Baudouin'is dokumentaalfilmi ühiskorterielust Sankt-Peterburgis nähtuna prantslase silme läbi. Nimelt on november Prantsusmaal dokumentaalfilmide kuu (ja nagu selgus ka fotograafia kuu) ning selle raames näidatakse erinevates asutustes dokumentaalfilme, millest mõned tasulised, mõned tasuta. Väga tore ettevõtmine - olen veel näinud filmi mustanahaliste küsimusest Prantsuse ajaloo perspektiivis ja väikest ülevaadet Prantsuse pungiloost; ja muidugi avastanud erinevaid raamatukogusid erinevates linnaosades.
Aga tagasi asja juurde: et film hakkas pool tundi hiljem, kui minu märkmikus kirjas seisis ja ma niigi, suutmatusest ette ennusatada jala punktist A punkti B jõudmiseks kuluvat aega, varem kohale jõudsin, soovitas valvelauatädike mul lahkelt fotonäitust vaadata. Näituse autoriks oli sama naisterahvas, kelle dokumentaali näitama hakati - Françoise Huguier - ja tegelikult olid fotod filmi eellooks. Huguier näol on tegemist dokumentaalfotograafiga, kes tegutseb juba 70.ndate keskpaigast ja on pildistanud nii erinevates maailma paikades nagu Aafrika, Siber, Jaapan, Venemaa ja India. 2000.-2007. aastatel veetis ta iga aasta 2 kuud Peterburi ühiskorterites ehk kommunalkades. Sellest NSV Liidu jäänukist sai tema käe all fotodeseeria ja film tabava pealkirjaga Kommunalka, fotod on ilmunud ka raamatuna ja film käinud Cannes'i filmifestivalil ning ta sai naisautorite filmide festivalil Créteil's Anna Politkovskaia preemia.
Näitus oli paigutatud nelja ruumi kahel korrusel: esimeses kahes saalis olid olmefotod, kus alati inimesi kohal ei olnudki - ühisköögi pesulappidest ja seepidest ülekoormatud kraanikausid, ämbrid ja sinised radikad, hügieeninõuetele vastanduvad vannitoad jne; ühes ülakorruse saalis oli fotoseeria ühiskorteri naisperest mustades kleitides ja teises lihtsalt elanikke portreteerivad fotod ning mustades kleitides naiste eelmänguna väikesed kurjad tüdrukud uhketes peokleitides uhked lehvid peas. Lisaks olid selles viimases ruumis ka klaasvitriinid nõukogude esemetega: meile kõigile tuttavate postkaartide ja ümbrikega, mänguasjadega ja venekeelsete lasteraamatutega, papist paberossikarpidega ja ordenitega. Viimaseks näituse komponendiks olid tekstikatked Vene autorite teostest, kus sõnastati Nõukogude elu või ühiskorteri elu.
Järgnevalt väike üldmuljeseeria: (1) eluolu esimeses ruumis; (2) mustad kleidi ülakorrusel; (3) lehvidega tüdrukud kõrvalsaalis; (4) eelmise tagumise seina foto ja (5) selle kõrval asetsev tekst pornograafia võimatusest marksismis. Ja lõpetuseks väike slaidisõu fotodest ehk raamatureklaam.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et lisaks heale filmile, mida iseloomustas väga fotolik esteetika ja ülim tundlikkus portreteeritavate suhtes, sain osa ka üllatavalt huvitavast näitusest, mis paraku ka pisut muigama pani, sest minu pilk vaevalt prantslase oma on... Ja mänguasjad klaasi all ei tekitanud üldse kummastust, vaid tõid kaasa äratundmisrõõmu.
Aga tagasi asja juurde: et film hakkas pool tundi hiljem, kui minu märkmikus kirjas seisis ja ma niigi, suutmatusest ette ennusatada jala punktist A punkti B jõudmiseks kuluvat aega, varem kohale jõudsin, soovitas valvelauatädike mul lahkelt fotonäitust vaadata. Näituse autoriks oli sama naisterahvas, kelle dokumentaali näitama hakati - Françoise Huguier - ja tegelikult olid fotod filmi eellooks. Huguier näol on tegemist dokumentaalfotograafiga, kes tegutseb juba 70.ndate keskpaigast ja on pildistanud nii erinevates maailma paikades nagu Aafrika, Siber, Jaapan, Venemaa ja India. 2000.-2007. aastatel veetis ta iga aasta 2 kuud Peterburi ühiskorterites ehk kommunalkades. Sellest NSV Liidu jäänukist sai tema käe all fotodeseeria ja film tabava pealkirjaga Kommunalka, fotod on ilmunud ka raamatuna ja film käinud Cannes'i filmifestivalil ning ta sai naisautorite filmide festivalil Créteil's Anna Politkovskaia preemia.
Näitus oli paigutatud nelja ruumi kahel korrusel: esimeses kahes saalis olid olmefotod, kus alati inimesi kohal ei olnudki - ühisköögi pesulappidest ja seepidest ülekoormatud kraanikausid, ämbrid ja sinised radikad, hügieeninõuetele vastanduvad vannitoad jne; ühes ülakorruse saalis oli fotoseeria ühiskorteri naisperest mustades kleitides ja teises lihtsalt elanikke portreteerivad fotod ning mustades kleitides naiste eelmänguna väikesed kurjad tüdrukud uhketes peokleitides uhked lehvid peas. Lisaks olid selles viimases ruumis ka klaasvitriinid nõukogude esemetega: meile kõigile tuttavate postkaartide ja ümbrikega, mänguasjadega ja venekeelsete lasteraamatutega, papist paberossikarpidega ja ordenitega. Viimaseks näituse komponendiks olid tekstikatked Vene autorite teostest, kus sõnastati Nõukogude elu või ühiskorteri elu.
Järgnevalt väike üldmuljeseeria: (1) eluolu esimeses ruumis; (2) mustad kleidi ülakorrusel; (3) lehvidega tüdrukud kõrvalsaalis; (4) eelmise tagumise seina foto ja (5) selle kõrval asetsev tekst pornograafia võimatusest marksismis. Ja lõpetuseks väike slaidisõu fotodest ehk raamatureklaam.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et lisaks heale filmile, mida iseloomustas väga fotolik esteetika ja ülim tundlikkus portreteeritavate suhtes, sain osa ka üllatavalt huvitavast näitusest, mis paraku ka pisut muigama pani, sest minu pilk vaevalt prantslase oma on... Ja mänguasjad klaasi all ei tekitanud üldse kummastust, vaid tõid kaasa äratundmisrõõmu.
No comments:
Post a Comment