Kui Honoré de Balzac (1799-1850) elas ja raamatuid kirjutas, siis pesitses ta Pariisi 16. arrondissement'is aadressil 47, rue Rayounard. Nüüd ta ei ela enam ammu, aga ta korter on huvilistele vaatamiseks avatud ja kannab nime Maison de Balzac. Aga mind ei viinud teise linna otsa mitte vastupandamatu soov Balzac'i kodu näha, vaid samades ruumides üles pandud näitus Louise Bourgeois: Moi, Eugénie Grandet... [Mina, Eugénie Grandet...], mis jääb huvilistele avatuks 6. veebruarini 2011.
Louise Bourgeois' (1911-2010) tööd sellel näitusel pärinevad aastatest 2008-2009. Tegemist on segatehnikas joonistuste või erinevaid käsitöövõtteid kasutades valminud piltidega, mis on inspireeritud Balzac'i romaanist Eugénie Grandet (1833). Ometi jääb näitus Bourgeois'le omaselt autobiograafiliseks, sest Eugénie Grandet' on tegelane, kellega Bourgeois' ennast elu erinevatel etappidel ikka ja jälle samastab. Ta ütleb: "Quand je suis pessimiste, je m'identifie, je pense que mon sort a été en grande partie le sort d'Eugénie Grandet. /.../ Je ne veux pas dire que l'identification soit totale, je dis que l'identification est partielle et momentanée. N'empêche qu'elle revient tout le temps, parce qu'elle fait partie du tissu de ma vie."
[Kui ma olen pessimistlik, siis ma samastan ennast, ma arvan, et mulle sai suuresti osaks see, mis Eugénie Grandet'legi. Ma ei taha öelda, et samastamine on täielik, vaid et see on osaline ja hetkeline. Mis ei takista selle pidevat kordumist, sest ta on osa minu elu kangast.]
Sarnaselt Balzac'i romaani nimitegelasega, takistas Bourgeois'd tema arvates enda võimete realiseerimisel just isafiguur, kuid erinevalt Eugénie'st, oli temas piisavalt jõudu, et oma pere luua. Nii on ka siin, nagu Bourgeois' puhul sageli, saab läbielatud ja -kogetud traumast kunst: "Mon travail est une succession d'exorcismes. Cela touche à la motivation même de mon travail. Chaque matin alors que je me mets au travail, j'exorcise un traumatisme - le mot n'est pas trop fort. Mais ce n'est pas là un sujet de conversation, c'est quelque chose qu'on réalise. /.../ Lorsque je regarde mon travail je me dis: Louise, tu as transformé un traumatisme en quelque chose de très humain, très heureux. Je ne me plains pas. Je le transforme en sens de l'humour." (Louise Bourgeois, 1993)
[Minu töö moodustab rida eksortsime. See lausa motiveerib minu tööd. Igal hommikul, kui ma tööle asun, ajan ma endast välja ühe trauma - see sõna ei ole liiga tugev. Kuid see ei ole vestluse teema, vaid miski, mida me teeme. Kui ma enda tööd vaatan, ma ütlen endale: Louise, sa oled muutnud ühe trauma millekski väga inimlikuks, väga õnnelikuks. Ma ei kurda. Ma muudan selle huumorimeeleks.]
Aga enne kui näituse juurde asuda, mõned pildid maja Balzac'i osast: (1) Balzac'i maja väljaspoolt: maja asus tänavakõrgusest madalamal ja uksest sisse minnes ollakse tegelikult teisel korrusel; (2) Balzac'i kirjutuslaud käsikirjanäidetega (romaani Modeste Mignon (1844) parandatud käsikiri), tool ja büst; (3) Klaaskastis on Balzac'i pea lõpilik kipsetüüd, mille autoriks Auguste Rodin (1840-1917) ja peegeldusel teised katsetused Balzac'i kuju vormida; (4) Et vanadel headel aegadel romaanides ka illustratsioonid olid, sai terve tuba muuseumis täidetud Inimliku komöödia tegelastega, täpsemini plaatidega, millele tegelased graveeritud olid ja millega teksti kõrvale pilte trükiti. Väga muljetavaldav kollektsioon, kus muuhulgas hängis ka Jeesus ise.
Louise Bourgeois' (1911-2010) tööd sellel näitusel pärinevad aastatest 2008-2009. Tegemist on segatehnikas joonistuste või erinevaid käsitöövõtteid kasutades valminud piltidega, mis on inspireeritud Balzac'i romaanist Eugénie Grandet (1833). Ometi jääb näitus Bourgeois'le omaselt autobiograafiliseks, sest Eugénie Grandet' on tegelane, kellega Bourgeois' ennast elu erinevatel etappidel ikka ja jälle samastab. Ta ütleb: "Quand je suis pessimiste, je m'identifie, je pense que mon sort a été en grande partie le sort d'Eugénie Grandet. /.../ Je ne veux pas dire que l'identification soit totale, je dis que l'identification est partielle et momentanée. N'empêche qu'elle revient tout le temps, parce qu'elle fait partie du tissu de ma vie."
[Kui ma olen pessimistlik, siis ma samastan ennast, ma arvan, et mulle sai suuresti osaks see, mis Eugénie Grandet'legi. Ma ei taha öelda, et samastamine on täielik, vaid et see on osaline ja hetkeline. Mis ei takista selle pidevat kordumist, sest ta on osa minu elu kangast.]
Sarnaselt Balzac'i romaani nimitegelasega, takistas Bourgeois'd tema arvates enda võimete realiseerimisel just isafiguur, kuid erinevalt Eugénie'st, oli temas piisavalt jõudu, et oma pere luua. Nii on ka siin, nagu Bourgeois' puhul sageli, saab läbielatud ja -kogetud traumast kunst: "Mon travail est une succession d'exorcismes. Cela touche à la motivation même de mon travail. Chaque matin alors que je me mets au travail, j'exorcise un traumatisme - le mot n'est pas trop fort. Mais ce n'est pas là un sujet de conversation, c'est quelque chose qu'on réalise. /.../ Lorsque je regarde mon travail je me dis: Louise, tu as transformé un traumatisme en quelque chose de très humain, très heureux. Je ne me plains pas. Je le transforme en sens de l'humour." (Louise Bourgeois, 1993)
[Minu töö moodustab rida eksortsime. See lausa motiveerib minu tööd. Igal hommikul, kui ma tööle asun, ajan ma endast välja ühe trauma - see sõna ei ole liiga tugev. Kuid see ei ole vestluse teema, vaid miski, mida me teeme. Kui ma enda tööd vaatan, ma ütlen endale: Louise, sa oled muutnud ühe trauma millekski väga inimlikuks, väga õnnelikuks. Ma ei kurda. Ma muudan selle huumorimeeleks.]
Aga enne kui näituse juurde asuda, mõned pildid maja Balzac'i osast: (1) Balzac'i maja väljaspoolt: maja asus tänavakõrgusest madalamal ja uksest sisse minnes ollakse tegelikult teisel korrusel; (2) Balzac'i kirjutuslaud käsikirjanäidetega (romaani Modeste Mignon (1844) parandatud käsikiri), tool ja büst; (3) Klaaskastis on Balzac'i pea lõpilik kipsetüüd, mille autoriks Auguste Rodin (1840-1917) ja peegeldusel teised katsetused Balzac'i kuju vormida; (4) Et vanadel headel aegadel romaanides ka illustratsioonid olid, sai terve tuba muuseumis täidetud Inimliku komöödia tegelastega, täpsemini plaatidega, millele tegelased graveeritud olid ja millega teksti kõrvale pilte trükiti. Väga muljetavaldav kollektsioon, kus muuhulgas hängis ka Jeesus ise.
Ja nüüd kunstisaali, kunstisaali: (1) sujuvama ülemineku nimel vaade ühele toale, mille tagumisel seinal on näha ka Balzac'i büst ja klaasi taga mõned isiklikud esmed; (2) seinal on Bourgeois' Eugénie Grandet (2009), guaššvärv paberil; (3) mille vastasseinal on My Inner Life (#3): Eugénie Grandet (2008) [Minu siseelu], ofort, guašš, akvarell ja pliiats paberil.
Järgmises ruumis oli kolm kuivnõela tikitud köögirätikutel, millest siin on näha (1) Faith Hope Charity (2009) [Usk Lootus Ligimesearmastus], detail (2) ühest kahest Eugénie Grandet'st (2008) selles toas ning (3) fragment suureformaadilisest segatehnikas valminud tööst The Smell of Eucalyptus (Ode to Eugénie Grandet) (2007) [Eukalüpti lõhn (Ood Eugénie Grandet'le].
Trepist alla laskudes võis esimeselt korruselt leida, nende samade Balzac'i büstidega ühest ruumist, suure ja sünge töö, mis kandis taas pealkirja My Inner Life (2008) [Minu siseelu], aga seekord numbrit 5; kasutatud oli oforti, guašši, akvarelli paberil, mida täiendasid teksti tikitud kangaruudud. Olgu siinkohal siis ära toodud tervik (1) ja detail (2). ning kangaruutudel seisvate tekstide tõlkekäkerdis (ülalt alla): Mu emal oli õigus. Kannatada ja surra. / Oh! ema, ma lämbun. Ma ei ole kunagi niimoodi kannatanud/ MA EI OLE TEMA JAOKS PIISAVALT ILUS/ MA OLEN LIIGA KOLE, TA EI PÖÖRA MULLE TÄHELEPANU/ Mida ta minust arvama hakkab? Ta hakkab uskuma, et ma armastan teda. Kõrvalruumis oli aga sootuks helgem (vähemalt esmamuljena): seina mööda jooksis sari raamitud tikandeid, mida täiendasid nööbid, nööpnõelad, kunstlilled jne ehk taaskord (3) Eugénie Grandet (2009), erinevad tehnikad. Käsitöö oma valus ja ilus.
Bourgeois' enda tööde kõrval leidus ka kaks tööd temast endast teiste kunstnike pilgu läbi: (1) Balzac'i kirjutamiskambris oli maheda valguse all vaatamiseks Alex Van Gelder'i portreefoto Mumbling Beauty (2009) [Pomisev kaunitar], millel väikse vanainimese nahas Bourgeois' hoiab käes oma mänguasja (soovitan vaadata ka kogu tema Bourgeois' seeriat); (2) ja (3) on kaadrid juba süütus tikandite ruumis kuulda olnud Brigitte Cornand'i lühifilmist Louise Bourgeois: mes expressions consacrées (2010) [Louise Bourgeois: minu pühendatud väljendused]. See oli üks väga armas portreefilm, kus Bourgeois salmikesi luges, guaššidega joonistas ja muidu täiesti ohutu välja nägi.
No comments:
Post a Comment