Louvre'is on lisaks inimvõimete piire ületavale püsikollektsioonile ka ajutisi näitusi. 4. novembrist 2010 kuni 31. jaanuarini 2011 on neil külas Patrice Chéreau, tuntud prantsuse ooperi- ja teatrilavastaja ning filmimees. Louvre'i mitte-traditsioonilisematele külastajatele (loe: neile, kes lootusetu pilguga kaart käes ühe teatud naeratava daami poole ei jookse) on Chéreau käe all valminud terve programm, mis koosneb kolmest osast: Näod ja Kehad, Piltide taga ja Skopofiilia.
Esimene osa - Näod ja Kehad - on Chéreau poolt Louvre'i, Pompidou keskuse ja Orsay muuseumi kollektsioonide varal kokku pandud näitus, kuhu on koondatud teda isiklikul tasandil puudutavad ja inspireerivad tööd. Huvitavamaks kui muidu tegi selle valiku piltide paigutus seintel: tahtlikult olid kõrvuti asetatud tööd, mis muidu muuseumis kunagi üksteisega kokku ei puutuks ja nende vahel tekkis täiesti põhjendatud dialoog.
Need kaks tööd asetsesid kõrvuti: Aline Chassériau portree (1835), mille autoriks on Théodore Chassériau, ja Siobhan in my Tub [Siobhan minu vannis] (1992) Nan Goldin'ilt. Lihtsalt vaadake silma nendele naistele!
Esimene osa - Näod ja Kehad - on Chéreau poolt Louvre'i, Pompidou keskuse ja Orsay muuseumi kollektsioonide varal kokku pandud näitus, kuhu on koondatud teda isiklikul tasandil puudutavad ja inspireerivad tööd. Huvitavamaks kui muidu tegi selle valiku piltide paigutus seintel: tahtlikult olid kõrvuti asetatud tööd, mis muidu muuseumis kunagi üksteisega kokku ei puutuks ja nende vahel tekkis täiesti põhjendatud dialoog.
Need kaks tööd asetsesid kõrvuti: Aline Chassériau portree (1835), mille autoriks on Théodore Chassériau, ja Siobhan in my Tub [Siobhan minu vannis] (1992) Nan Goldin'ilt. Lihtsalt vaadake silma nendele naistele!
Ja nendest töödest esimene asetses teise kohal (oleks lausa vaja tabureti otsa ronida, et seda esimest paremini silmitseda): Philippe de Champagne Le Christ couché sur son linceul [Kristus surilinal] (17. sajandi keskpaik) ja Picasso L'Etreinte [Embus] (1903).
Rembrandt Van Rijn Bethsabée au bain tenant la lettre de David [Batseba vannis kirjaga Taavetilt] (1654). Tegemist on piiblilooga nagu Susannagi puhul, aga ühendavaks elemendiks on tõesti ainult vanniskäik.
Marie-Guillemine Benoist' Portrait d'une femme noire [Ühe mustanahalise naise portree] (18. sajandi lõpp, 19. algus), mida saadavad Susan Sontag'i sõnad: Le tableau parlait une langue inconnue, mail il la parlait clairement. [Pilt rääkis tundmatut keelt, aga ta rääkis seda selgesti]
Luca Giordano' Philosophe aux lunettes [Prillidega filosoof] (u. 1660) detail. Tegelikult moodustas see ja teinegi Giordano maal koos ühe kolmandaga mõnusa triptühhoni.
Nan Goldin'i Mother Laughin [Naerev ema] (1992), milles, kui järgmisi postitusi antitsipeerida, on midagi väga luiisburžuaalikku.
Kõrvuti asetsesid ka kaks järgnevat tööd: Nan Goldin'i David in Bed, Leipzig, Germany [David voodis, Leipzig, Saksamaa] (1992) ja Francesco del Cairo' Saint-Sébastien soigné par sainte Irène [Püha Sebastian, keda ravib püha Ireene] (17. sajand).
Teine osa, pealkirjaga Piltide taga hõlmas Chéreau enda visandeid erinevatest lavastustest, tema isa joonistusi, ajaleheväljalõikeid Chéreau'd mõjutanud pressifotodega ja võimalike dekoratsioonide joonistusi. Seega oli selle näitusesaali sisu sammuke edasi eelmisest - välisest inspiratsioonist liiguti nüüd isiklikumasse sfääri ja jõuti otsapidi ka esimeste väljunditeni.
Kaks esimest fotot kujutavad Richard Peduzzi lavakujundusprojekte (1986) Bernard-Marie Koltès'i näidendi Läänekallas (Quai Ouest, 1985) Patrice Chéreau lavastuses. Pärast seda kui Chéreau Peduzzi'ga koostööd tegema hakkas, ta ise enam lavakujundusi ei joonistanud, sest teine tegi seda temast paremini ja nii nagu ta tahtis. Ja viimane on detail Chéreau isa joonistusest, mis kuulub Pitié-Salpêtrière seeriasse, mäletamist mööda 70.ndatest.
Kaks esimest fotot kujutavad Richard Peduzzi lavakujundusprojekte (1986) Bernard-Marie Koltès'i näidendi Läänekallas (Quai Ouest, 1985) Patrice Chéreau lavastuses. Pärast seda kui Chéreau Peduzzi'ga koostööd tegema hakkas, ta ise enam lavakujundusi ei joonistanud, sest teine tegi seda temast paremini ja nii nagu ta tahtis. Ja viimane on detail Chéreau isa joonistusest, mis kuulub Pitié-Salpêtrière seeriasse, mäletamist mööda 70.ndatest.
Kolmas osa - Skopofiilia - kujutas endast slaidisõud, mille oli Chéreau soovil kokku pannud Nan Goldin (huvitav, kas siit võiks järeldada, et tegu on ühe tema lemmikuga?). Pildivideo valmistas ette fotodega täidetud seinapaar, mille esimene pool oli kaetud põhiliselt variatsioonidega Louvre'i staarist Mona Lisa'st ja teine Nan Goldin'i enda fotode postkaardisuuruste variantidega. Rõhk oli kordusel ja rütmil. Saalis aga sai vaadata umbes poole tunni pikkust videot, mille Goldin oli kokku pannud nii kehadest ja nägudest tema enda fotodel kui ka fotodest, mis ta Louvre'is ringi käies sealsetest kehadest ja nägudest teinud oli. Kõike seda saatis väga sobiv muusika ja tekst. Pika ja segase postituse lõpetuseks pakungi midagi veel segasemat ja küllap liiga pikka: Nan Goldin'i video Scopophilia udune katkend. Kui mitte millegi muu, siis teksti pärast.
1 comment:
Patrice Chéreau on muidugi ka väga eriline mees. Ja Nan Goldin tuli USAst Prantsusmaale lihtsalt väga olulisel ajal (kui USAs juba toimus aidsi teadvustamine, aga Euroopas ei olnud veel mingit hoolekannet ja mehed lihtsalt surid ja surid). See "Näod ja kehad" on täiesti suurepärane idee ja teostus või vähemalt Sinu reportaaž mõjub ülimõnusalt! Tahan ka! (võib-olla tulemegi uue aasta alguses!)
Post a Comment