Pom-Pompidou: elles@centrepompidou

Pärast Spero't vaatasin täpsemalt üle ka teise näituse, mis samal ajal Pompidou Keskuses üleval oli ja millega viimasel külaskäigul ainult vilksamisi tutvust tegin - elles@centrepompidou. Näitus, mis jääb vaatamiseks välja kuni veebruarini, hõlmab umbes 150 kunstnikku ja näha on 350 tööd; eesmärgiks ongi tutvustada naiskunstnikke, käsitleda naisi kunstis ja kunstiajalugu läbi naiste kunstiteoste. Näitusel olid tööd jagatud erinevate teemade järgi kuueks - Vaba tuli, Aktivisti keha, Ekstsentriline abstraktsioon, Oma tuba, Sõnatööd, Immateriaalsed -, mis omakorda jagunesid väiksemate saalide vahel alateemadeks; nii oli ka saale, mis keskendusid näiteks ainult ühele kunstnikule. Osa töid olid mulle juba tuttavad, teised mitte - ja kõik kokku oli väga vahva, aga hirmus väsitav.

1. Esimesel neljal pildil on Marina Abramović'i 3 tööst koosnev seeria, mis asus omaette ruumis, kuhu korraga lubatigi maksimaalselt kolm inimest. Mina sattusin sinna samal ajal isa ja pojaga, kes mõlemad korda mööda iga objektiga (parema sõna puudumisel) pilti tegid. Ma siis ronisin ka ühe otsa ja palusin endast pilti teha. See objekt, mille otsas ma istun ja mis on kahel esimesel pildil, kannab nime White Dragon [Valge draakon] (1989). Kõikide objektide materjaliks on muide metall ja mingi kivim.
   
2. Mina ja valge draakon. Ronimine ei olnud üldse nii kerge ja kunst üldse nii mugav, kui minu naeratavast näost järeldada võiks.
   
3. Red Dragon [Punane draakon ] (1989), mis oli mõeldud lamamiseks.
   
4. Green Dragon [Roheline draakon] (1989), mis oli mõeldud püsti seismiseks.
5. Dorothea Tanning, Chambre 202 [Tuba 202]: tegemist on toanurgaga, kus tekstiilist moondunud inimkehad või lihtsalt jäsemed seinast, kaminast ja toolidest välja tungivad.
6. Näitusel oli ka palju videokunsti ja tervelt üks saal oligi ainult erinevate projektsioonidega täidetud - siin kaader minu ühest lemmikust Legal Errorist [Legaalne veategija vms] (2005), autoriteks Chris Haring ja Mara Mattuschka. Link võimaldab vaadata midagi selletaolist, aga mitte päris sama videot, mis näitusel üleval oli. Teine vahva video samas ruumis oli Esther Ferrer'i Un Espacio es para atraversario [Ruum on selleks, et see läbida?] (1994-1995), kus kunstnik sajal erineval moel oma keha kasutades ruumi läbis. Ja veel üks, mis mulle meeldis, oli Sanja Iveković'i Instructions No 1 [Juhised Nr 1] (1976), kus kunstnik oma näole esmalt väiksed noolekesed maalis ja siis nende samade noolte suunas värvi näol ja kaelal laiali ajas - nagu kreemi aplikeerimine. Kolmas video, mis vaatamist väärib ja mida ma juba varem, arvatavasti Antwerpenis näinud olin, on Andrea Fraser'i Museum Highlights: a Gallery Talk [Muuseumi parimad palad: galeriijutt] (1989), milles ta teravmeelselt ja irooniaga muuseumi giidi parodeerib ja muuseumi kui institutsiooni kritiseerib. Hea ülevaate Fraser't töödest ja tegemistest saab ka siin. Ja neljas video, mida ma mainida tahaksin on Niki de Saint Phalle'i Daddy [Issi] (1973), kus toimub n-kordne patritsiid tulistamise läbi (meenub üks Eesti kunstnik ja autokummid).
   
7. Selliseid märke sai vist ka Pompidou Keskuse poest osta - kuulsate kunstnike ja muidu kuulsate kuulsad nimed on feminiseeritud või siis Louise Bourgeois' puhul maskuliniseeritud. Pean piinlikkusega tunnistama, et ei kirjutanud autorit üles, aga kahtlustan pärast mõningast investigeerimist, et selleks oli Agnès Thurnauer.
8. Et ilmselge välja öeldud saaks: GUERILLA GIRLS ja nende plakatite valik.
9. Ja nüüd eelpool mainutud ja hiljuti lahkunud Louise Bourgeois ning kaks näidet tema seeriast Extreme tension [Tohutu pinge] (2007). Tegemist oli suureformaadiliste joonistustega, millel loetleti pinges või valutavaid kehaosasid; keha jagati nii tükkideks ja iga tükk sai oma valu tunda. Väga võimas kombinatsioon pildist ja tekstist väga minimaalsete vahenditega - kui kõik vaadatud ja loetud sai, oli tunne, et ka iga kehaosa oli üle tunnetatud/valutatud. Füüsiline mõju.
10. Ja järgmiseks natuke mehi: Andy Warhol naisena.
11. Tundmatu meeskunstnik oma isa ja emana (tegelikult Michel Journiac ja Hommage a Freud [Austusavaldus Freud'ile] (1972)).
12. Michel Journiac'i 24 heures de la vie d'une femme ordinaire [24 tundi tavalise naise elus] (1974)
13. Ja voilà, minu kõigi aegade lemmik, kunstnik, kes tekitab ka head tunnet - Pipilotti Rist ja A la belle étoile [Tähistaeva all] (2007). Ehk siis kaader videoprojektsioonist põrandale, mille peale vaatajat julgesti astuma kutsutakse - tegelikult on sellele astumine lausa vältimatu, kui edasi teiste tööde juurde tahta - ja mõnus autorimuusika, mis juba varasemast tuttav. Ja ka vana tuttav kiikuva kaamera manööver.