Pom-Pomidou Keskus: Nancy Spero

Kuni 10. jaanuarini on Pompidou Keskuses üleval ameerika kunstniku Nancy Spero (1926-2009) retrospektiiv. Sellel näitusel võib lisaks erinevaid loominguperioode iseloomustavatele töödele näha ka fotoseeriat, mis annab ülevaate Spero elust lapsepõlvest kuni 80.ndate eluaastateni, ja vahvat väikest dokumentaali, kus 80.ndat sünnipäeva tähistav ja 2007. aasta Veneetsia biennaaliks valmistuv Spero oma elust ja loomingust räägib. Spero oli feministlik kunstnik, kes käsitles oma töödes soo ja seksuaalsuse temaatikat, aga ka sõda ja vägivalda; terve seeria joonistusi ja kollaaže oli inspireeritud ka prantsuse (näite)kirjaniku ja teatrimehe Antonin Artaud' tekstidest. Eraelus oli ta (õnnelikus) abielus Leon Golub'iga, kes oli samuti kunstnik ja kellega tal oli kolm poega. Nad töötasid suurema osa elust mehega samas stuudios ja olid teineteisele nii ka esimesteks kriitikuteks, aga laste kasvatamisel mehest suurt abi ei olevat olnud.
Allpool on ära toodud mõned fotod, mis ma näitusel tegin; kvaliteediga on nagu on, aga graafika ja joonistustega juhtub nii, et neile pannakse parema säilimise eesmärgil klaas peale ja see omakorda tavatseb peegeldada...

1. Kui Spero 1964. aastal Euroopast tagasi Ameerikasse kolis ja end New Yorgis sisse seadis, avastas ta Vietnami sõja kogu selles õuduses ja see tegi ta väga vihaseks. Sellest loominguperioodist, mis kannab nime War Series pärinevadki kolm esimest pilti. Esimene kannab pealkirja Male Bomb (1964).
2. Ja siin on selle sümmeetria ehk Female Bomb (1966) number üks.
3. Ning muidugi Female Bomb (1966) number kaks. Selle seletas Spero lahkelt dokumentaalis ka lahti: pomm on naine, kellel on palju rindasid ja punane on otseloomulikult menstruaalveri; siis Spero naeratas kavalalt ja ütles kaamerale, et tal veab, sest tavaliselt ta oma töid ei kommenteeri ja vaataja peab ise mõtlema.
   
4. Teise naispommi detail. Dokumentaalis väljendas Spero ka üllatust, mida tundis, kui ta selle perioodi töid ostma hakati - tema oli lihtsalt vihane ja tegi oma emotsiooni väljendamiseks midagi.
5. Ja siin hakkab Artaud' tekstidest inspireeritud tööde seeria ehk Artaud paintings, mis pärineb samuti vihastest 60.ndatest. Oli pilte, millel oli lihtsalt Artaud' tsitaat, ja oli neid, millel oli ka erinevate kultuuride sümboleid kujutavaid väikeseid joonistusi/trükiseid juures; oli pilte, kus tsitaadid olid kirjutatud käsitsi ja oli neid, kus oli terveid tekstilõike kirjutusmasinaga suurte tähtedega ümber trükitud. Viimased moodustavad seeria, mis kannab nime Codex Artaud (1971). Esimese töö nimi ongi - üllatuslikult - All Writing is Pigshit.
6. Teisel on väike jupike Artaud' koodeksit.
7. Siin on aga näha hoopis sõja ja Artaud' üleminekutöö ehk tsitaat prantsuse kirjaniku Jean Genet' romaanist Notre Dame des Fleurs: Les Bourgeois passent... (1968). Teksti all on kujutatud kehadega maastikku, mis on joonistatud niisuguse vihaga, et paberisse on tekitatud augud.
8. Ja nüüd üks aktiivse feminismirindel tegutsemise ajast pärinev töö: Ballad of Marie Sanders (1990-2003). Sellel rindel võitles Spero tegelikult '68. aastast kuni elu lõpuni, dokumentaalis kirjeldab ta ennast isegi kui naissõdalast.
9. Ja lõpuks kolm hilisema loominguperioodi töödest pärinevat detaili: esimese nimi on Cumulus (2000) ja teiste kohta ma oma märkmerisust adekvaatset infot enam ei leidnud. Aga vaadata võib ikka. Vanemas eas töötas Spero muuseas assistentide abiga, näiteks installatsiooni seadis ta oma biennaalil üles sõna jõul - juhendas istudes noori inimesi, kes tema asemel redelite otsas turnisid, trükivärvi laiali rullisid ja plastmassist detaile välja lõikasid.