stoiline ‹-se 5 v. -se 4› adj. stoikule omane; kannatusi ja õnnetusi mehiselt taluv, eluraskustes vankumatu ja kindlameelne, külmavereliselt rahulik. Stoiline loomus, inimene. Stoiline eluhoiak. Jälgis sündmust stoilise rahuga. Rüüpas oma jooki stoilise ükskõiksusega.
Annab meile teada Eesti keele seletav sõnaraamat. Vahva!
No comments:
Post a Comment