Louvre kutsub külla Patrice Chéreau

Louvre'is on lisaks inimvõimete piire ületavale püsikollektsioonile ka ajutisi näitusi. 4. novembrist 2010 kuni 31. jaanuarini 2011 on neil külas Patrice Chéreau, tuntud prantsuse ooperi- ja teatrilavastaja ning filmimees. Louvre'i mitte-traditsioonilisematele külastajatele (loe: neile, kes lootusetu pilguga kaart käes ühe teatud naeratava daami poole ei jookse) on Chéreau käe all valminud terve programm, mis koosneb kolmest osast: Näod ja Kehad, Piltide taga ja Skopofiilia.

Esimene osa - Näod ja Kehad - on Chéreau poolt Louvre'i, Pompidou keskuse ja Orsay muuseumi kollektsioonide varal kokku pandud näitus, kuhu on koondatud teda isiklikul tasandil puudutavad ja inspireerivad tööd. Huvitavamaks kui muidu tegi selle valiku piltide paigutus seintel: tahtlikult olid kõrvuti asetatud tööd, mis muidu muuseumis kunagi üksteisega kokku ei puutuks ja nende vahel tekkis täiesti põhjendatud dialoog.

Need kaks tööd asetsesid kõrvuti: Aline Chassériau portree (1835), mille autoriks on Théodore Chassériau, ja Siobhan in my Tub [Siobhan minu vannis] (1992) Nan Goldin'ilt. Lihtsalt vaadake silma nendele naistele!

Ja nendest töödest esimene asetses teise kohal (oleks lausa vaja tabureti otsa ronida, et seda esimest paremini silmitseda): Philippe de Champagne Le Christ couché sur son linceul [Kristus surilinal] (17. sajandi keskpaik) ja Picasso L'Etreinte [Embus] (1903).

Rembrandt Van Rijn Bethsabée au bain tenant la lettre de David [Batseba vannis kirjaga Taavetilt] (1654). Tegemist on piiblilooga nagu Susannagi puhul, aga ühendavaks elemendiks on tõesti ainult vanniskäik.

Marie-Guillemine Benoist' Portrait d'une femme noire [Ühe mustanahalise naise portree] (18. sajandi lõpp, 19. algus), mida saadavad Susan Sontag'i sõnad: Le tableau parlait une langue inconnue, mail il la parlait clairement. [Pilt rääkis tundmatut keelt, aga ta rääkis seda selgesti]

Luca Giordano' Philosophe aux lunettes [Prillidega filosoof] (u. 1660) detail. Tegelikult moodustas see ja teinegi Giordano maal koos ühe kolmandaga mõnusa triptühhoni.

Nan Goldin'i Mother Laughin [Naerev ema] (1992), milles, kui järgmisi postitusi antitsipeerida, on midagi väga luiisburžuaalikku.

Kõrvuti asetsesid ka kaks järgnevat tööd: Nan Goldin'i David in Bed, Leipzig, Germany [David voodis, Leipzig, Saksamaa] (1992) ja Francesco del Cairo' Saint-Sébastien soigné par sainte Irène [Püha Sebastian, keda ravib püha Ireene] (17. sajand).

Francis Bacon'i mõnusalt kummastav Michel Leiris'i portree (1976) minu enda häiriva peegeldusega.

Teine osa, pealkirjaga Piltide taga hõlmas Chéreau enda visandeid erinevatest lavastustest, tema isa joonistusi, ajaleheväljalõikeid Chéreau'd mõjutanud pressifotodega ja võimalike dekoratsioonide joonistusi. Seega oli selle näitusesaali sisu sammuke edasi eelmisest - välisest inspiratsioonist liiguti nüüd isiklikumasse sfääri ja jõuti otsapidi ka esimeste väljunditeni.
Kaks esimest fotot kujutavad Richard Peduzzi lavakujundusprojekte (1986) Bernard-Marie Koltès'i näidendi Läänekallas (Quai Ouest, 1985) Patrice Chéreau lavastuses. Pärast seda kui Chéreau Peduzzi'ga koostööd tegema hakkas, ta ise enam lavakujundusi ei joonistanud, sest teine tegi seda temast paremini ja nii nagu ta tahtis. Ja viimane on detail Chéreau isa joonistusest, mis kuulub Pitié-Salpêtrière seeriasse, mäletamist mööda 70.ndatest.

Kolmas osa - Skopofiilia - kujutas endast slaidisõud, mille oli Chéreau soovil kokku pannud Nan Goldin (huvitav, kas siit võiks järeldada, et tegu on ühe tema lemmikuga?). Pildivideo valmistas ette fotodega täidetud seinapaar, mille esimene pool oli kaetud põhiliselt variatsioonidega Louvre'i staarist Mona Lisa'st ja teine Nan Goldin'i enda fotode postkaardisuuruste variantidega. Rõhk oli kordusel ja rütmil. Saalis aga sai vaadata umbes poole tunni pikkust videot, mille Goldin oli kokku pannud nii kehadest ja nägudest tema enda fotodel kui ka fotodest, mis ta Louvre'is ringi käies sealsetest kehadest ja nägudest teinud oli. Kõike seda saatis väga sobiv muusika ja tekst. Pika ja segase postituse lõpetuseks pakungi midagi veel segasemat ja küllap liiga pikka: Nan Goldin'i video Scopophilia udune katkend. Kui mitte millegi muu, siis teksti pärast.

Pom-Pompidou: elles@centrepompidou

Pärast Spero't vaatasin täpsemalt üle ka teise näituse, mis samal ajal Pompidou Keskuses üleval oli ja millega viimasel külaskäigul ainult vilksamisi tutvust tegin - elles@centrepompidou. Näitus, mis jääb vaatamiseks välja kuni veebruarini, hõlmab umbes 150 kunstnikku ja näha on 350 tööd; eesmärgiks ongi tutvustada naiskunstnikke, käsitleda naisi kunstis ja kunstiajalugu läbi naiste kunstiteoste. Näitusel olid tööd jagatud erinevate teemade järgi kuueks - Vaba tuli, Aktivisti keha, Ekstsentriline abstraktsioon, Oma tuba, Sõnatööd, Immateriaalsed -, mis omakorda jagunesid väiksemate saalide vahel alateemadeks; nii oli ka saale, mis keskendusid näiteks ainult ühele kunstnikule. Osa töid olid mulle juba tuttavad, teised mitte - ja kõik kokku oli väga vahva, aga hirmus väsitav.

1. Esimesel neljal pildil on Marina Abramović'i 3 tööst koosnev seeria, mis asus omaette ruumis, kuhu korraga lubatigi maksimaalselt kolm inimest. Mina sattusin sinna samal ajal isa ja pojaga, kes mõlemad korda mööda iga objektiga (parema sõna puudumisel) pilti tegid. Ma siis ronisin ka ühe otsa ja palusin endast pilti teha. See objekt, mille otsas ma istun ja mis on kahel esimesel pildil, kannab nime White Dragon [Valge draakon] (1989). Kõikide objektide materjaliks on muide metall ja mingi kivim.
   
2. Mina ja valge draakon. Ronimine ei olnud üldse nii kerge ja kunst üldse nii mugav, kui minu naeratavast näost järeldada võiks.
   
3. Red Dragon [Punane draakon ] (1989), mis oli mõeldud lamamiseks.
   
4. Green Dragon [Roheline draakon] (1989), mis oli mõeldud püsti seismiseks.
5. Dorothea Tanning, Chambre 202 [Tuba 202]: tegemist on toanurgaga, kus tekstiilist moondunud inimkehad või lihtsalt jäsemed seinast, kaminast ja toolidest välja tungivad.
6. Näitusel oli ka palju videokunsti ja tervelt üks saal oligi ainult erinevate projektsioonidega täidetud - siin kaader minu ühest lemmikust Legal Errorist [Legaalne veategija vms] (2005), autoriteks Chris Haring ja Mara Mattuschka. Link võimaldab vaadata midagi selletaolist, aga mitte päris sama videot, mis näitusel üleval oli. Teine vahva video samas ruumis oli Esther Ferrer'i Un Espacio es para atraversario [Ruum on selleks, et see läbida?] (1994-1995), kus kunstnik sajal erineval moel oma keha kasutades ruumi läbis. Ja veel üks, mis mulle meeldis, oli Sanja Iveković'i Instructions No 1 [Juhised Nr 1] (1976), kus kunstnik oma näole esmalt väiksed noolekesed maalis ja siis nende samade noolte suunas värvi näol ja kaelal laiali ajas - nagu kreemi aplikeerimine. Kolmas video, mis vaatamist väärib ja mida ma juba varem, arvatavasti Antwerpenis näinud olin, on Andrea Fraser'i Museum Highlights: a Gallery Talk [Muuseumi parimad palad: galeriijutt] (1989), milles ta teravmeelselt ja irooniaga muuseumi giidi parodeerib ja muuseumi kui institutsiooni kritiseerib. Hea ülevaate Fraser't töödest ja tegemistest saab ka siin. Ja neljas video, mida ma mainida tahaksin on Niki de Saint Phalle'i Daddy [Issi] (1973), kus toimub n-kordne patritsiid tulistamise läbi (meenub üks Eesti kunstnik ja autokummid).
   
7. Selliseid märke sai vist ka Pompidou Keskuse poest osta - kuulsate kunstnike ja muidu kuulsate kuulsad nimed on feminiseeritud või siis Louise Bourgeois' puhul maskuliniseeritud. Pean piinlikkusega tunnistama, et ei kirjutanud autorit üles, aga kahtlustan pärast mõningast investigeerimist, et selleks oli Agnès Thurnauer.
8. Et ilmselge välja öeldud saaks: GUERILLA GIRLS ja nende plakatite valik.
9. Ja nüüd eelpool mainutud ja hiljuti lahkunud Louise Bourgeois ning kaks näidet tema seeriast Extreme tension [Tohutu pinge] (2007). Tegemist oli suureformaadiliste joonistustega, millel loetleti pinges või valutavaid kehaosasid; keha jagati nii tükkideks ja iga tükk sai oma valu tunda. Väga võimas kombinatsioon pildist ja tekstist väga minimaalsete vahenditega - kui kõik vaadatud ja loetud sai, oli tunne, et ka iga kehaosa oli üle tunnetatud/valutatud. Füüsiline mõju.
10. Ja järgmiseks natuke mehi: Andy Warhol naisena.
11. Tundmatu meeskunstnik oma isa ja emana (tegelikult Michel Journiac ja Hommage a Freud [Austusavaldus Freud'ile] (1972)).
12. Michel Journiac'i 24 heures de la vie d'une femme ordinaire [24 tundi tavalise naise elus] (1974)
13. Ja voilà, minu kõigi aegade lemmik, kunstnik, kes tekitab ka head tunnet - Pipilotti Rist ja A la belle étoile [Tähistaeva all] (2007). Ehk siis kaader videoprojektsioonist põrandale, mille peale vaatajat julgesti astuma kutsutakse - tegelikult on sellele astumine lausa vältimatu, kui edasi teiste tööde juurde tahta - ja mõnus autorimuusika, mis juba varasemast tuttav. Ja ka vana tuttav kiikuva kaamera manööver.
    

Pom-Pomidou Keskus: Nancy Spero

Kuni 10. jaanuarini on Pompidou Keskuses üleval ameerika kunstniku Nancy Spero (1926-2009) retrospektiiv. Sellel näitusel võib lisaks erinevaid loominguperioode iseloomustavatele töödele näha ka fotoseeriat, mis annab ülevaate Spero elust lapsepõlvest kuni 80.ndate eluaastateni, ja vahvat väikest dokumentaali, kus 80.ndat sünnipäeva tähistav ja 2007. aasta Veneetsia biennaaliks valmistuv Spero oma elust ja loomingust räägib. Spero oli feministlik kunstnik, kes käsitles oma töödes soo ja seksuaalsuse temaatikat, aga ka sõda ja vägivalda; terve seeria joonistusi ja kollaaže oli inspireeritud ka prantsuse (näite)kirjaniku ja teatrimehe Antonin Artaud' tekstidest. Eraelus oli ta (õnnelikus) abielus Leon Golub'iga, kes oli samuti kunstnik ja kellega tal oli kolm poega. Nad töötasid suurema osa elust mehega samas stuudios ja olid teineteisele nii ka esimesteks kriitikuteks, aga laste kasvatamisel mehest suurt abi ei olevat olnud.
Allpool on ära toodud mõned fotod, mis ma näitusel tegin; kvaliteediga on nagu on, aga graafika ja joonistustega juhtub nii, et neile pannakse parema säilimise eesmärgil klaas peale ja see omakorda tavatseb peegeldada...

1. Kui Spero 1964. aastal Euroopast tagasi Ameerikasse kolis ja end New Yorgis sisse seadis, avastas ta Vietnami sõja kogu selles õuduses ja see tegi ta väga vihaseks. Sellest loominguperioodist, mis kannab nime War Series pärinevadki kolm esimest pilti. Esimene kannab pealkirja Male Bomb (1964).
2. Ja siin on selle sümmeetria ehk Female Bomb (1966) number üks.
3. Ning muidugi Female Bomb (1966) number kaks. Selle seletas Spero lahkelt dokumentaalis ka lahti: pomm on naine, kellel on palju rindasid ja punane on otseloomulikult menstruaalveri; siis Spero naeratas kavalalt ja ütles kaamerale, et tal veab, sest tavaliselt ta oma töid ei kommenteeri ja vaataja peab ise mõtlema.
   
4. Teise naispommi detail. Dokumentaalis väljendas Spero ka üllatust, mida tundis, kui ta selle perioodi töid ostma hakati - tema oli lihtsalt vihane ja tegi oma emotsiooni väljendamiseks midagi.
5. Ja siin hakkab Artaud' tekstidest inspireeritud tööde seeria ehk Artaud paintings, mis pärineb samuti vihastest 60.ndatest. Oli pilte, millel oli lihtsalt Artaud' tsitaat, ja oli neid, millel oli ka erinevate kultuuride sümboleid kujutavaid väikeseid joonistusi/trükiseid juures; oli pilte, kus tsitaadid olid kirjutatud käsitsi ja oli neid, kus oli terveid tekstilõike kirjutusmasinaga suurte tähtedega ümber trükitud. Viimased moodustavad seeria, mis kannab nime Codex Artaud (1971). Esimese töö nimi ongi - üllatuslikult - All Writing is Pigshit.
6. Teisel on väike jupike Artaud' koodeksit.
7. Siin on aga näha hoopis sõja ja Artaud' üleminekutöö ehk tsitaat prantsuse kirjaniku Jean Genet' romaanist Notre Dame des Fleurs: Les Bourgeois passent... (1968). Teksti all on kujutatud kehadega maastikku, mis on joonistatud niisuguse vihaga, et paberisse on tekitatud augud.
8. Ja nüüd üks aktiivse feminismirindel tegutsemise ajast pärinev töö: Ballad of Marie Sanders (1990-2003). Sellel rindel võitles Spero tegelikult '68. aastast kuni elu lõpuni, dokumentaalis kirjeldab ta ennast isegi kui naissõdalast.
9. Ja lõpuks kolm hilisema loominguperioodi töödest pärinevat detaili: esimese nimi on Cumulus (2000) ja teiste kohta ma oma märkmerisust adekvaatset infot enam ei leidnud. Aga vaadata võib ikka. Vanemas eas töötas Spero muuseas assistentide abiga, näiteks installatsiooni seadis ta oma biennaalil üles sõna jõul - juhendas istudes noori inimesi, kes tema asemel redelite otsas turnisid, trükivärvi laiali rullisid ja plastmassist detaile välja lõikasid.
   

Paul Guillaume'i kogu Orangerie's.

1. Kolmapäeval käisin Musée de l'Orangerie's, mille keldrikorrusel on peidus see, mis Paul Guillaume'i suurepärasest eelmise sajandi alguse kunstikogust järel on. Guillaume töötas Montmartre'il autotöökojas ja hakkas seal kunstiringkondadesse infiltreeruma. Seda nii edukalt, et juba 1912 avas ta oma galerii ja temast sai oma aja üks vägevamaid kollektsionääre-kunstimüüjaid (üldse oma liigi üks esimesi isendeid, tegelikult). Kahel esimesel pildil ongi maketid tema korteri tubadest, mille seintel võib näha töid, mis igale muuseumile või erakogujale rahuloleva naeratuse näole tooksid. Lisaks andis Guillaume välja ka ajakirja Les Arts a Paris [Kunstid Pariisis] ja muidugi vaimustus Aafrika kunstist ja oli väiksestviisi maaliamatöör.
   
2. Muuhulgas ripub seintel Modigliani, Picasso, Renoir, Cezanne, Rousseau, Derain, Soutine, Utrillo... Oeh, kadedaks tegi seegi, et seal ilutses just see Modigliani, millest kunagi keskkoolis mitte just väga meitserlik repro tehtud sai.
3. Sellel pildil on Chaim Soutine'i maal Le Garçon de l'étage [Liftipoiss].
4. Ja sellel detail tema maalist pealkirjaga Le Lapin [Jänes]. Selliseid natüürmorte, kus oli erinevas vastikusastmes surnud loomi ja linde tegi see kunstnik muide üsna ohtralt.
5. Nüüd aga Maurice Utrillo maali La Mairie au drapeau [Linnavalitsuse hoone lipuga] detail, sest mulle nii meeldis, kuidas tema tehnikal on illustratsioonilik maik juures.
6. PS: Muuseumi esimesel korrusel on näha Claude Monet' maaliseeria Les Nymphéas, mida ma ei pildistanud, aga mis oli ka väga lahe. Ja keldrikorrusel on ka ajutiste näituste osa, kus kahjuks pildistada ei lubatud, aga kus minu külastuse ajal oli üleval Heinrich Kühn'i fotonäitus.
   

Elukoha vahetusest

1. Juba alates 1. oktoobrist elan ma Pariisis, enne elasin Le Pré-Saint-Gervais's, mis on Pariis külje all, linnast kirdes ja külgneb 20. ja 19. arrondisement'iga. Esimene foto tähistabki sümboolselt minu kolimist, olen selles ikka veel väljaspool Pariisi, aga kohe-kohe astun linna sisse. Pilt sai tehtud ühel jalutuskäigul kunagi septembris, kuigi päike paistab meie maal ikka veel nii tugevalt aeg-ajalt.
2. Ja sellel pildil ongi näha Le Pré-Saint-Gervais' linnavalitsuse hoone. Linna süda on seal täitsa ilus ja asjalik, aga minu tänav oli pisut kahtlasema kontingendiga: poolakad, mustanahalised, araablased, hiinlased, mustlased ja sekka mõni prantslane ka.
3. Siin aga on näha minu ajutine kodu väljaspoolt; maja ise asub koodlukuga hoovi kõige tagumises otsas ja hoov ise on nagu väike paradiis keset seda rahvaste paablit. Aga mitte päris paradiis, sest katusel on jooksnud romipoisid mõttega "mis ripakil, see ära" ja viimasel ajal toimub tänavapoolsemates majades hiina maffia invasioon. Ja muidugi on suletud kogukonnas ka omad intriigid ja ükski naabri samm ei jää tähelepanemata. Ning jalgratas, mis pildilt paistab, varastati eelmisel nädalal postkontori ees ka ära - muidugi ei olnud see lukus ja Hakim unustas pooleks päevaks ära, et ta üldse kuhugi jalgrattaga läinud oli.
4. Mõned pildid Hakimi elamise sisemustest: siin on alumine korrus vaatega kööki. Kööki ja elutuba eraldavad kardinad ja hommikuti ma rohkem hiilisin seal kui tõesti hommikusööki süüa sain. Kiire jogurt ja mahl, ei enamat.
5. Ja siin on elutuba/Hakimi tuba. Tema magas sellel vahval diivanil ja mina ülemisel korrusel eraldi toas. Päeval istus Hakim erinevatel toolidel, vaatas telekat või kuulas plaati muusikaga, mida ta end parasjagu mängima harjutas, või põristas derbouka't (selline trummimoodi asi, mis ka seinal ripub - valge ja koonusjas). Mõnikord käisid tal ka õpilased ja siis nad põristasid koos. Mõnikord oli Hakim väga väeti ja haige - st jonnis - ja istus terve päeva diivanil teki all.
   
6. Ja siin on trepp, mis viis minu tuppa, mida teises postituses näha sai.
7. Nagu sissejuhatuses öeldud sai, kolisin ma ära. Nüüd elan kohati väga imelike sisekorra reeglitega ühikas või täpsemini milleski, mis oli algselt suunatud noortele naistöölistele, aga nüüd on väga võrdõiguslik ja lubab ka mehi ja üliõpilasi ja praktikante. Asja nimi on Fondation de Prince Arenberg. See ühiselamu asub 19. arrondisment'is, tervelt 4 metroopeatust ülikoolile lähemal kui eelmine elukoht. Sellel pildil ongi minu praegused 11m2. Paremat kätt on kraanikauss ja selle kõrval uks vannituppa, mida ma jagan veel ühe inimesega, kes siiani endast elumärki andnud ei ole. Vasakul on pruun külmkapp ja selle taga minu voodi ja voodi kõrval öökapp ja vastasseinas laud ja riiul ja riidekapp. Väga tore iseenesest. Aken avaneb tänavale, aga ma olen vist mürinaga juba harjunud. Köök on kõigile maja elanikele ühine ja asub keldrikorrusel (mina olen Eesti süsteemi kohaselt 4. korrusel); köögis on kõigil ka kaks kappi, mis lukku ja lukust lahti käivad ja kus oma mitteriknevat toidukraami ja nõusid hoida. Toas on kokkamine keelatud, aga söömine vist otseselt mitte, sest olen näinud inimesi toidutaldrikuga oma tuppa minemas. Internetiühendus on paljude wifi kasutajate tõttu kehva (see ei ole Eesti!), aga saame hakkama.