Pom-Pomidou Keskus: Nancy Spero

Kuni 10. jaanuarini on Pompidou Keskuses üleval ameerika kunstniku Nancy Spero (1926-2009) retrospektiiv. Sellel näitusel võib lisaks erinevaid loominguperioode iseloomustavatele töödele näha ka fotoseeriat, mis annab ülevaate Spero elust lapsepõlvest kuni 80.ndate eluaastateni, ja vahvat väikest dokumentaali, kus 80.ndat sünnipäeva tähistav ja 2007. aasta Veneetsia biennaaliks valmistuv Spero oma elust ja loomingust räägib. Spero oli feministlik kunstnik, kes käsitles oma töödes soo ja seksuaalsuse temaatikat, aga ka sõda ja vägivalda; terve seeria joonistusi ja kollaaže oli inspireeritud ka prantsuse (näite)kirjaniku ja teatrimehe Antonin Artaud' tekstidest. Eraelus oli ta (õnnelikus) abielus Leon Golub'iga, kes oli samuti kunstnik ja kellega tal oli kolm poega. Nad töötasid suurema osa elust mehega samas stuudios ja olid teineteisele nii ka esimesteks kriitikuteks, aga laste kasvatamisel mehest suurt abi ei olevat olnud.
Allpool on ära toodud mõned fotod, mis ma näitusel tegin; kvaliteediga on nagu on, aga graafika ja joonistustega juhtub nii, et neile pannakse parema säilimise eesmärgil klaas peale ja see omakorda tavatseb peegeldada...

1. Kui Spero 1964. aastal Euroopast tagasi Ameerikasse kolis ja end New Yorgis sisse seadis, avastas ta Vietnami sõja kogu selles õuduses ja see tegi ta väga vihaseks. Sellest loominguperioodist, mis kannab nime War Series pärinevadki kolm esimest pilti. Esimene kannab pealkirja Male Bomb (1964).
2. Ja siin on selle sümmeetria ehk Female Bomb (1966) number üks.
3. Ning muidugi Female Bomb (1966) number kaks. Selle seletas Spero lahkelt dokumentaalis ka lahti: pomm on naine, kellel on palju rindasid ja punane on otseloomulikult menstruaalveri; siis Spero naeratas kavalalt ja ütles kaamerale, et tal veab, sest tavaliselt ta oma töid ei kommenteeri ja vaataja peab ise mõtlema.
   
4. Teise naispommi detail. Dokumentaalis väljendas Spero ka üllatust, mida tundis, kui ta selle perioodi töid ostma hakati - tema oli lihtsalt vihane ja tegi oma emotsiooni väljendamiseks midagi.
5. Ja siin hakkab Artaud' tekstidest inspireeritud tööde seeria ehk Artaud paintings, mis pärineb samuti vihastest 60.ndatest. Oli pilte, millel oli lihtsalt Artaud' tsitaat, ja oli neid, millel oli ka erinevate kultuuride sümboleid kujutavaid väikeseid joonistusi/trükiseid juures; oli pilte, kus tsitaadid olid kirjutatud käsitsi ja oli neid, kus oli terveid tekstilõike kirjutusmasinaga suurte tähtedega ümber trükitud. Viimased moodustavad seeria, mis kannab nime Codex Artaud (1971). Esimese töö nimi ongi - üllatuslikult - All Writing is Pigshit.
6. Teisel on väike jupike Artaud' koodeksit.
7. Siin on aga näha hoopis sõja ja Artaud' üleminekutöö ehk tsitaat prantsuse kirjaniku Jean Genet' romaanist Notre Dame des Fleurs: Les Bourgeois passent... (1968). Teksti all on kujutatud kehadega maastikku, mis on joonistatud niisuguse vihaga, et paberisse on tekitatud augud.
8. Ja nüüd üks aktiivse feminismirindel tegutsemise ajast pärinev töö: Ballad of Marie Sanders (1990-2003). Sellel rindel võitles Spero tegelikult '68. aastast kuni elu lõpuni, dokumentaalis kirjeldab ta ennast isegi kui naissõdalast.
9. Ja lõpuks kolm hilisema loominguperioodi töödest pärinevat detaili: esimese nimi on Cumulus (2000) ja teiste kohta ma oma märkmerisust adekvaatset infot enam ei leidnud. Aga vaadata võib ikka. Vanemas eas töötas Spero muuseas assistentide abiga, näiteks installatsiooni seadis ta oma biennaalil üles sõna jõul - juhendas istudes noori inimesi, kes tema asemel redelite otsas turnisid, trükivärvi laiali rullisid ja plastmassist detaile välja lõikasid.
   

Paul Guillaume'i kogu Orangerie's.

1. Kolmapäeval käisin Musée de l'Orangerie's, mille keldrikorrusel on peidus see, mis Paul Guillaume'i suurepärasest eelmise sajandi alguse kunstikogust järel on. Guillaume töötas Montmartre'il autotöökojas ja hakkas seal kunstiringkondadesse infiltreeruma. Seda nii edukalt, et juba 1912 avas ta oma galerii ja temast sai oma aja üks vägevamaid kollektsionääre-kunstimüüjaid (üldse oma liigi üks esimesi isendeid, tegelikult). Kahel esimesel pildil ongi maketid tema korteri tubadest, mille seintel võib näha töid, mis igale muuseumile või erakogujale rahuloleva naeratuse näole tooksid. Lisaks andis Guillaume välja ka ajakirja Les Arts a Paris [Kunstid Pariisis] ja muidugi vaimustus Aafrika kunstist ja oli väiksestviisi maaliamatöör.
   
2. Muuhulgas ripub seintel Modigliani, Picasso, Renoir, Cezanne, Rousseau, Derain, Soutine, Utrillo... Oeh, kadedaks tegi seegi, et seal ilutses just see Modigliani, millest kunagi keskkoolis mitte just väga meitserlik repro tehtud sai.
3. Sellel pildil on Chaim Soutine'i maal Le Garçon de l'étage [Liftipoiss].
4. Ja sellel detail tema maalist pealkirjaga Le Lapin [Jänes]. Selliseid natüürmorte, kus oli erinevas vastikusastmes surnud loomi ja linde tegi see kunstnik muide üsna ohtralt.
5. Nüüd aga Maurice Utrillo maali La Mairie au drapeau [Linnavalitsuse hoone lipuga] detail, sest mulle nii meeldis, kuidas tema tehnikal on illustratsioonilik maik juures.
6. PS: Muuseumi esimesel korrusel on näha Claude Monet' maaliseeria Les Nymphéas, mida ma ei pildistanud, aga mis oli ka väga lahe. Ja keldrikorrusel on ka ajutiste näituste osa, kus kahjuks pildistada ei lubatud, aga kus minu külastuse ajal oli üleval Heinrich Kühn'i fotonäitus.
   

Elukoha vahetusest

1. Juba alates 1. oktoobrist elan ma Pariisis, enne elasin Le Pré-Saint-Gervais's, mis on Pariis külje all, linnast kirdes ja külgneb 20. ja 19. arrondisement'iga. Esimene foto tähistabki sümboolselt minu kolimist, olen selles ikka veel väljaspool Pariisi, aga kohe-kohe astun linna sisse. Pilt sai tehtud ühel jalutuskäigul kunagi septembris, kuigi päike paistab meie maal ikka veel nii tugevalt aeg-ajalt.
2. Ja sellel pildil ongi näha Le Pré-Saint-Gervais' linnavalitsuse hoone. Linna süda on seal täitsa ilus ja asjalik, aga minu tänav oli pisut kahtlasema kontingendiga: poolakad, mustanahalised, araablased, hiinlased, mustlased ja sekka mõni prantslane ka.
3. Siin aga on näha minu ajutine kodu väljaspoolt; maja ise asub koodlukuga hoovi kõige tagumises otsas ja hoov ise on nagu väike paradiis keset seda rahvaste paablit. Aga mitte päris paradiis, sest katusel on jooksnud romipoisid mõttega "mis ripakil, see ära" ja viimasel ajal toimub tänavapoolsemates majades hiina maffia invasioon. Ja muidugi on suletud kogukonnas ka omad intriigid ja ükski naabri samm ei jää tähelepanemata. Ning jalgratas, mis pildilt paistab, varastati eelmisel nädalal postkontori ees ka ära - muidugi ei olnud see lukus ja Hakim unustas pooleks päevaks ära, et ta üldse kuhugi jalgrattaga läinud oli.
4. Mõned pildid Hakimi elamise sisemustest: siin on alumine korrus vaatega kööki. Kööki ja elutuba eraldavad kardinad ja hommikuti ma rohkem hiilisin seal kui tõesti hommikusööki süüa sain. Kiire jogurt ja mahl, ei enamat.
5. Ja siin on elutuba/Hakimi tuba. Tema magas sellel vahval diivanil ja mina ülemisel korrusel eraldi toas. Päeval istus Hakim erinevatel toolidel, vaatas telekat või kuulas plaati muusikaga, mida ta end parasjagu mängima harjutas, või põristas derbouka't (selline trummimoodi asi, mis ka seinal ripub - valge ja koonusjas). Mõnikord käisid tal ka õpilased ja siis nad põristasid koos. Mõnikord oli Hakim väga väeti ja haige - st jonnis - ja istus terve päeva diivanil teki all.
   
6. Ja siin on trepp, mis viis minu tuppa, mida teises postituses näha sai.
7. Nagu sissejuhatuses öeldud sai, kolisin ma ära. Nüüd elan kohati väga imelike sisekorra reeglitega ühikas või täpsemini milleski, mis oli algselt suunatud noortele naistöölistele, aga nüüd on väga võrdõiguslik ja lubab ka mehi ja üliõpilasi ja praktikante. Asja nimi on Fondation de Prince Arenberg. See ühiselamu asub 19. arrondisment'is, tervelt 4 metroopeatust ülikoolile lähemal kui eelmine elukoht. Sellel pildil ongi minu praegused 11m2. Paremat kätt on kraanikauss ja selle kõrval uks vannituppa, mida ma jagan veel ühe inimesega, kes siiani endast elumärki andnud ei ole. Vasakul on pruun külmkapp ja selle taga minu voodi ja voodi kõrval öökapp ja vastasseinas laud ja riiul ja riidekapp. Väga tore iseenesest. Aken avaneb tänavale, aga ma olen vist mürinaga juba harjunud. Köök on kõigile maja elanikele ühine ja asub keldrikorrusel (mina olen Eesti süsteemi kohaselt 4. korrusel); köögis on kõigil ka kaks kappi, mis lukku ja lukust lahti käivad ja kus oma mitteriknevat toidukraami ja nõusid hoida. Toas on kokkamine keelatud, aga söömine vist otseselt mitte, sest olen näinud inimesi toidutaldrikuga oma tuppa minemas. Internetiühendus on paljude wifi kasutajate tõttu kehva (see ei ole Eesti!), aga saame hakkama.
   

Muinsuspäevad (Journées de Patrimoine) ja Sorbonne

1. Möödunud nädalavahetusel olid Prantsusmaal muinsuspäevad, mille puhul sai tasuta külastada kõiki muuseume, lisaks ka muinsuskaitse all olevaid hooneid, kuhu muidu sisse ei lasta; korraldati ka tasuta ekskursioone ja toimus muid üritusi. Laupäeval, teiste erasmuslaste initsiatiivil, käisin ma Sorbonne'i ülikooli hoones, kuhu muidu lastakse sisse ainul selle kooli üliõpilasi ja töötajaid, vastava tunnistuse ettenäitamisel, ja Panthéonis. Seekordne pildiseeria puudutab Sorbonne'i ja esimesel pildil ongi fuajee trepp, mida mööda üles minnes erinevatesse saalisesse saab. Lisaks on pildil vasakult paremale hispaanlanna Laura, tänu kellele mul kodu on, ja itaallanna Gloria, kes on muidu tore.
2. See pilt käib kokku 5. pildiga ja sellel on kujutatud uksehoidja riietust (pr k huissier), aga siia sai pilt pigem sellepärast, et riietus on vastuolus mannekeeniga, kes seda kannab. Väga uuenduslik ja julge Sorbonne'ist!
3. Ja siin on kujutatud Tulevikku.
4. Ja siin on miski saal, kus on Richelieu' portree seinal. Selliseid saale oli veel.
   
5. Ja siin ongi erinevate teaduskondade värvid. Vasakult paremale: farmaatsia, kirjandus, täppisteadus, meditsiin, õigus jne
6. Musketärid.
7. Tähtsad onud maalil.
8. Tähtis saal, kus tähtsad onud tähtsaid asju arutavad ja tähtsaid otsuseid vastu võtavad.
9. Elokvents.
10. Naine ja keemia.
11. Suure saali laes oli kujutatud paljaid naisi, kes sümboliseerisid erinevaid teadusi.
12. Ja nende all olid riides tarkade onude kujud, kes nende erinevate teadustega tegelesid.
    

Mida siin veel näha on saanud

1. Esmaspäeval (13/9) käisime Bastille' ooperiteatris Tšaikovski ooperi "Jevgeni Onegin" (pr k Eugène Onéguine) proovi vaatamas ja ekskursioonil kulisside taga. Proovist pilti teha ei tohtinud, aga tagaruumidest ma mõned tegin. Esimesel ongi kujutatud Puccini ooperi Il Trittico lavadekoratsioone. Mis Oneginisse puutub, siis kuna meie keelerühma õpetaja on selline hajameelsemat laadi, siis oli ta kohtumispaigaks vale aadressi märkinud, mis ei olnud teatri asupaika arvestades üldse loogiline, ja me ootasime igaks juhuks peatrepi juures - sealt leitakse meid ju ikka üles! Aga ei leitud ja esimene osa jäigi nägemata. Teine osa aga oli ajapiirangu tõttu lihtsalt poolik. Aga vähemalt nägime Lenski ja Onegini duelli ära. Lauldi, muuseas, vene keeles. Ekskursioon seevastu oli õnnestus ja giidiks oli tore suurte taskutega onu, kes imekiiresti kõndis ja rääkis. Et ma panin tähele, et üks lavatagune saal on kannab Emile Zola nime, siis küsisin, et kas kõik saalid on kirjanike nimedega - tuli välja, et hoopis heliloojate nimedega ja Zola-saal on lavatöötajate nali ja protestimärk. Nad nimelt leiavad, et nende töötingimused (puudub päikesevalgus) on sama karmid, kui söekaevuritel ja sellest ka selline nimi. Lisaks kutsuvat nad maa-aluseid ruume kaevanduseks, tavalise põrgu asemel. Veel rääkis see onu mulle, et kuigi maailmas enim mängitav ooper on Bizet' "Carmen", siis lindistusena enim müüv on Rossini La gazza ladra (Varastav harakas vms), sest sellest ühte aariat laulab Tintin'i koomiksi tegelane, ooperiprimadonna Castafiore ja lapsed ilmselt nõuavad oma vanematelt seda aariat kuulata.
   
2. Teisel pildil on suure lavataguse 1/30. Bastille ooperiteater on nimelt suurimaid maailmas: 2703 istekohta, kõik enam-vähem hea vaatega lavale; lisaks on lava ise lift, millega saab dekoratsioonid kogu tervikuna maa-alustesse osadesse saata ja seal ümber paigutada, nii saab näiteks mitut proovi korraga teha või teha proovi ka etenduse ajal (see metalne sein on nimelt super heli- ja tulekindel). Üldse on neil seal mitu-mitu-mitu korda suurem lavatagune, kui te ette oskate kujutada ja mingi eriti keerukas dekoratsioonide ümberpaigutamise süsteem, mis käib kõik minutite jooksul ja arvutite abil. Nii hoitakse mitu tükki korraga mängus ja teater tulebki rahvale lähemale - mis oligi selle Mitterand'i ajal ehitatud teatri eesmärgiks. Ahjaa, aukustika on ka väga hea, mikrofone ei vajata.
3. Ühel laupäeval jalutasin ma siit Pré-Saint-Gervais'st kesklinna - trajektoor on lihtne ja kulgeb laskuval maastikul. Pildil on suur seinajoonistus Belleville'i tänavalt. Hiljem olen sama marsruuti kuni Republique'ini ja sealt juba Bastille' poole pöörates jalgrattaga läbinud. Imetore, sest vändata pole vaja. Viimati sain hakkama vasakpöördega Republique'i metroo juures ja Bastille' ringtee ületamisega. Külma närvi läheb selleks hädasti vaja.
4. See ilus vaade avaneb Simone de Beauvoir'i nimeliselt ülekäigult (pr k passerelle), mis saab alguse või lõpu, sõltuvalt liikumissuunast, François Mitterand'i raamatukogu eest, mis asub minu ülikooli lähedal.
   
5. Ja siin pildil on see ülekäik ka raamatukogu poolt vaadatuna ära toodud. Tegemist on väga sümpaatse puitkonstruktsiooniga, nagu näete. Kaks meest mustas on mingi tähtis/kuulus inimene ja fotograaf. Sillal käis parasjagu mingisugune fotosessioon ja see kaabuga onu pidi sada korda mööda silda fotograafi poole kõndima, tõsine ilme näol.
   

Pildid sellest, mis ma näinud olen (vastupidises järjekorras)

1. Université Paris Diderot 7 ehk vaade ühele hoonele kahest ja natuke prantsuse lapsukesi kah. Hoonete nimed on Halle aux Farines (Jahude hoone, mis ongi pildil) ja Grands Moulins (Suured veskid), sest kunagi olidki nendes veskid, aga nüüd on kool, mille õpperuumide nummerdussüsteem on ülikeeruline.
   
2. Hôtel de Ville (Raekoda), milles asub Mairie de Paris (Pariisi linnapea hoone) ja kus võetakse vastu välisriikide riigipeasid. Arhitektuur imiteerib renessanssi, aga hoone on uuem. Käisime seal ekskursioonil ja nägime toredaid lae- ja seinamaale. Antud pildil ühinevad subliimsus (paremal) ja ratsionaalsus (vasakul), et saada Kunstiks.
3. Sellel paljal naisel, kes pole mitte Ophelia, on midagi ühist teadusega - ta on näiteks alasti tõde või midagi...
4. Ja see naeratav naisekuju on töö ülistuse ülim tase - ta on rõõmsas tujus, sest on liialdanud oma töö viljade pruukimisega (viljadeks muidugi viinamarjad või täpsemalt nende magushapu pruul). Huvitav näha sellist häguste silmadega neiut suures saalis.
5. Ja sellel freskol on kujutatud heategevust - me näeme, kuidas vaesed oma vähest jagavad ja esmalt teiste eest hoolitsevad.
6. Veel paljaid naisi, aga seekord nad ei ole alasti tõde.
7. Peasaali (kus riigipead hümni kuulavad) laemaal, kus on kujutatud tantsimist läbi ajastute - pange tähele erinevate ajastute kostüüme.
8. Minu tuba.
9. Väike aplaus Les Halles'i kandis leiduvaid maju kaunistavatele joonistustele. Ehk koloniaalajastu eksisteerib arhitektuuris jätkuvalt.
10. Klein, Yves Klein. Ja ikka sinine, aga puu seekord. Centre Pompidou, nagu ka järgmine
    
11. Elekter ja peeglid pluss Anna ja mina.
12. Tore riidepuu Kopenhaageni lennujaama WC-s.
    

1. 

Kuidas ma mitte-Pariisi elama tulin

4. septembri varahommikul lendasin ma ära. Terve öö ei saanud magada, kõik need neli tundi ööd, mis mulle ette nähtud olid. Kell ebanormaalselt vara tõusin ma üles, mugisin sisse kaks ema tehtud võileiba ja jõin pool tassi kohvi, panin riidesse, pesin hambad, kammisin pea.

Lennujaamas eelkaalumisel selgus, et ma olen meisterpakkija: mu hiigelkohver oli 19,9 kg ehk 100g alla lubatud normi. Päris kaalumisel nii hästi ei läinud, sest käsipagas oli lubatust 2,3 kg raskem. Õnneks oli lennujaamaneiu lahke ja lubas mul ülekilod tasuta kohvrisse pakkida.

Lend möödus unetult ja linnujaam paistis tõesti aknast ära. Kopenhaagenis olin kohaliku aja järgi 7.15. Järgmised 8 tundi möödusid erinevatel pinkidel tukkudes; kõige vahvam pink oli esimene, sest selle ees oli väike autonäitus: inimesed võisid osaleda õnneloosis, mille pilet maksis kõigest 35 eurot ja endale ühe neist sportautodest võita. Ja absoluutselt kõik mehed pöörasid pea kuklasse, et autosid vaadata, enamus astusi ligi ja vähemalt kolmandik pildistas kas autosid niisama või ennast või oma naist või last auto kõrval. Naised muidugi ei pannud autosid tähelegi kuni hetkeni, mil mees neid kättpidi asja lähemalt uurima vedas. Üks auto oli sinine ja teine punane, vaevalt, et nad rohkem märkasid.

Viimases ooteruumis just enne Air France'i lennukisse sisenemist rääkis üks mees, kes minu kõrval istus, oma seisvale sõbrale oma hemorroididest. Teine kostis seepeale vastikust täis näoga, et küll on hea, et keegi inglise keelt ei mõista. Siis vabanes teisel pool mind koht ja kui viimane sinna istus, pakkusin inglise keeles lahkesti koha vahetust, et ta oma sõbra kõrval saaks olla. Oi seda häbi!

Lennuk ei lennanud kohe välja, vaid enne kulus 50 minutit selleks, et kindlaks teha, kas ratas vajab vahetamist või mitte. Ei vajanud, aga itaallased, kes Roomasse edasi lennata tahtsid, olid juba lootusetult närvilised ja maandumisel käis vähemalt minul küll külm jutt üle selja... Äkki ikka vajas vahetamist?

Lennujaamas sain kohvri ruttu kätte, kuigi üks naisterahvas seda enda omaks pidas ja enne rahule ei jäänud kui ma selle lahti tegin ja talle oma prantsuse-eesti sõnaraamatut näitasin. Edasi sõitsin rongiga RER B Gare du Nord'i (Põhjajaama), kuhu Hakim mulle vastu tulema pidi. Rongis istusid mu vastu väga sümpaatne keskeale lähenev armunud paarike, kusjuures mees surus enda jalad osavalt mu kohver-monstrumi ja pingi vahele. Nad uurisid, kas ma lähen või tulen ning, olles mind ära kuulanud, märkisid, et ma olen väga väsinud ilmega. Huvitav, millest see tuli? Mõtlesin juba, et vat kui vahvad on pariislased, nende nipsakus on vale jutt puha – ja siis hakkasid nad omavahel soravas saksa keeles kudrutama!

Vastu tuli, ja mitte just väikse hilinemisega, hoopis Magda ehk Hakimi ja Heli ühine sõbranna, tore poolatar, kes oktoobris Heliga koos Brüsselis elama hakkab. Vedasime mu asjad siis metroosse ja sealt edasi sõitsime Pré-Saint-Gervais'sse, mis ei olegi Pariis! Hakim tuli Hoche'i metroopeatusesse vastu ja tiris mu kohvri vapralt enda päris ja minu ajutise koduni. Nüüd ma olengi siin.

Jätkub...

Minek-minek-minek, 2-4-6!

Malika Ayane "Sospesa"